Hooldushaiglas tuleb tööd teha armastusega

Järve haigla geriaatriaosakonna nooruslikkuse toas on seintel patsientide joonistused. Sellel seinal on näha ühe noore mehe lõbusad pildid kaaspatsientidest. Piltide juures istub aga tore vana­härra, kes eelmisel nädalal tükk aega tegelustoas veetis. Foto: Toomas Huik

Sündmused Keila hooldushaiglas on eemalseisjaile nendest asutustest loonud pildi kui paikadest, kus vanainimesi piinatakse ja oodatakse, et nad kohe siit ilmast lahkuvad. Eestis tegutseb üle viiekümne haigla, kus abi ja ravi vajavad tuhanded inimesed nädalaid, isegi kuid veedavad. Kas neis tõesti pole lahkeid hooldajaid ja rõõmsaid vanainimesi, käisid uurimas Anneli Ammas ja Toomas Huik.

Keset Tallinna töötab ja tegutseb Järve haiglana tuntud Ida-Tallinna Keskhaigla hooldusravikliinik. Seitse-kaheksa aastat tagasi sain seal paraja šoki, kui hea tuttav selles haiglas mõnda aega viibima pidi: kõrge laega üksikpalati aknaist puhus keset talve tuul sisse, palatiuks ei läinud kinni, haige käeulatuses polnud abinuppu. Õudne! Esimesena haiget vaatama jõudnud tuttavad toppisid esimese asjana aknad ära, et vähemalt tuuletõmbusest lahti saada. Esimesi palateid oli Järvel juba toona remontima hakatud ning õnneks pääses tuttav varsti ühte paremasse palatisse, tüsistusi ei tekkinud ning lõpuks jäi haiglast ning sealseist töötajaist hea mälestus.

Selle mälestuse ajel soovisingi just Järvele pikaks päevaks hooldajaabiliseks minna. Nüüdseks on see haigla põhjaliku muutuse läbi teinud.

Ühe päeva loo alustuseks oli võtmemõte, mille sõnastas geriaatriaosakonna tegelusjuht Laine Saaremäe, et aidata mõista, kuidas on ainuvõimalik niisuguses või tegelikult mis tahes kohas abivajajatesse suhtuda.
Aastaid tagasi vaatas ühe Kopenhaageni haigla ülemarst Lainele silma ja ütles: sa ei tea, kuidas ma armastan neid vanu inimesi!

Hommik

Hommik Järve haigla geriaatria- ehk eakate ravi- ja hooldusosakonnas algab pjatiminutkaga, nagu vanemad töötajad ütlevad: öised õed tutvustavad, kuidas patsiendid öö üle elasid. Enamik magas rahulikult. Ühel valutas selg, ühel langes veresuhkur liiga madalale, ühel oli kõht kinni, aga sai rohtu, mis mõjus; üks igatseb koju. Nojah, seda ootab küllap igaüks. Ja kõik ei jõuagi enam koju tagasi. Teisipäeva hommikul siiski morbiidseteks meeleoludeks põhjust pole.

Aga kui hooldusõde Ülle Ausner pärast lapsepuhkust tööle naasis ning esimese paari nädala jooksul tuli ridamisi patsiente leinatuppa sõidutada, vajas ta psühholoogi abi. Õnneks käib Järvel juba kümme aastat hingehoidja, kes lisaks patsientidele ja nende lähedastele ka töötajate kannatusi märkab ja appi tõttab. Kui vaja, soovitab hooldajale või õele mõneks päevaks või ka terveks nädalaks järgemööda puhkepäevi anda. Põhiaja veedab hingehoidja – psühhoterapeut ja teoloog ühes isikus – Miina Piir hospiitsis ehk surijate osakonnas. Meditsiinitöötajad püüavad üksteist toetada ja saavadki hakkama, aga unistavad siiski korrapärasest ja kohustuslikust töönõustamisest.

Teisipäeva hommikul on Ülle asjalik ja naeratav. Ta harutab õhukesest kilest põlle ja sinise mütsikese pakist lahti, annab ühepäevaabilistele samasugused, ja kärutab liftiga saabunud toidukasti palatite vahele koridori. Mannapuder, kohv, või­saiake ning üksikutele, kellele võib, isegi kiluvõileib – see viimane paneb vanainimesed sülge neelatama. Ühele patsiendile neljateistkümnest on ratastel kapis vaid valkja vedelikuga pudel ja klaas piima – tema ise ei söö, vaid õde toidab sondi kaudu.

Kunagi kindlasti suurt kasvu mees, kes ei näe ega saa liigutada, püüab silmade ja hääletute sõnade kaudu anda märku, et soovib juua. Üritab tilaga tassist neelatada. Neelatab ja kurgust kostab kõrinat. Mehe näoilme varieerub rahulolematuse ja naeru vahel – midagi on hästi või valesti. Kogenematu käsi ei oska ehk joota? «Mis sulle nalja teeb?» küsib hooldaja mehelt naeratades ja mõistab kõrinat kuuldes vähemalt üht – tuleb kutsuda õde, kes aitab kõrri kogunenud röga kätte saada. Pimedates silmades välguvad kitsukesed silmavalged.

Mehe abitus ja tavalised haiglalõhnad (mitte uriinihais) viivad algaja mõttele, et kohe kuluks ära vatitups nuuskpiiritusega. «Kas pean niimoodi terve päeva üldse vastu?!» küsin endalt mõttes. Nii mõnigi hooldajatööd proovima tulnu olla esimese päeva järel tunnistanud, et amet ei sobi.

Memmeke teises palatis peidab end teki alla ja raputab vaid pead – ei taha süüa. Ülle püüab teda veenda, kuid sel hommikul läheb memme toidukandik puutumatult köögilifti tagasi.

Mõni atsakam vanake alustab kitseks kutsutaval tugiraamil pikas koridoris päeva esimesi jalutuskäike – vahepeal puhates ja siis jälle väikeste sammudega edasi libisedes. Enamik geriaatriaosakonna patsientidest taastub insuldist ja nii mõnigi on hooldushaiglas alustanud peaaegu liikumatust lebamisest ja sondiga söömisest.

Rõõmus ja eriti hoogne hooldaja Niina Viikna lükkab sinise vannikäru esimesse palatisse. Aitab selle päeva esimese vanniskäija voodist raamile, ise muudkui sädistades. Kleenuke patsient jälgib päranisilmi hooldajat, kelle ülesanne on päevast päeva vanainimesi üleni pesta. Igaüht kord nädalas, iga päev kaheksat patsienti.

Ülle haarab vanni läinu voodist musta pesu ja õpetab, kuidas voodi desinfitseerimisvahendi, harjakese ja lapiga puhtaks nühkida. Haigevoodi kitsastesse pragudesse on kogunenud vanainimese ketendava naha tillukesi tükke. Siis uued linad kindlalt ja sirgelt madratsile tõmmata, padjale püür ja tekile osava liigutusega kott peale ning Niina veeretab õnnelikult naeratava patsiendi taas voodisse.

Pausi pidamata sõidutab Niina sinise raami järgmise voodi juurde ja hooldaja Ülle haarab järgmiste mustade linade järele. Lõunaks on neli vanakest vannitatuna puhaste linade vahel tagasi.

Koridoris käib samal ajal vilgas tugiraamiliiklus. Koridori otsas pehmes tugitoolis jääb mõni pikemalt istuma ja mõtteid mõlgutama. Vahel olla see koridorinurk nagu parkla, kus mitmekesi koos aknast välja rohelusse kiigatakse ja juttu aetakse. Kliiniku ülemõde Eha Rumberg heldib, kui kirjeldab, kuidas vahel pime ja kurt eesti keeles ning kolmas patsient vene keeles isekeskis midagi elavalt seletavad.

Ennelõuna

Tegelusjuht Laine kutsub oma päikeselisse tuppa, mille seinu ehivad patsientide joonistused ja käsitööd. Ühe pildi keskele on noor mees joonistanud žiletitera, ümber maakera ja musta pilve. See oli hea joonistajakäega mehe esimene pilt – edasi tulid naisefiguurid, tornidega linnavaade ja õrnades toonides lillepildid. Nii palju kui haiglas teatakse, läheb enne haigust sisuliselt heidikuelu elanud mehel üsna hästi. Mis peamine – tal on nüüd oma tuba.

Tublisti üle kaheksakümnene memmeke püüab kohmetute näppudega asetada roosat seakujulist pehmest materjalist tükki õigesse avausse – mänguasi, mis aasta-paaristele põnnidele peamurdmist annab. Memmeke võtab järgmise loomakese näppude vahele ja loeb oma ammusest lapsepõlvest meelde jäänud värssi villata seast, kellest miskit kasu pole.

Laine meenutab üht haiguse tõttu sügavasse masendusse langenud naist, kellele pika keelitamise peale õnnestus vardad kätte anda. «Ütles, et tema ei oska enam midagi teha, aga hakkas kuduma ja meeleolu paranes,» räägib tegelusjuht ja läheb patsiente vestlusringi kutsuma. Selle päeva jututeema leidis ta ajakirjast, ja see on – mais! Tegelikult pole oluline, millest rääkida, peamine, et millegi üle mõtteid vahetatakse. «Ma tean küll maisi – mu sugulased elavad Californias ja seal kasvatatakse maisi,» on üks memmeke innukas aiva kordama.

Laine silmad niiskuvad, kui ta meenutab 1991. aastal Kanadast Eestisse tulnud Joyce’i. Hooldushaigla oli siis veel Magasini tänaval puumajas ja ühes palatis lamas tavalistes voodites korraga kümmekond rauka.
«Joyce astus palatisse ja hakkas nutma – ning meie ei saanud aru, miks ta nutab,» räägib Laine, endal pisar silmas. «Joyce’il oli nii kahju meie viletsusest ja õnnetuist vanadest – meie, nõukogude inimesed, ei olnud aga midagi teistsugust ju näinudki.»

Lõuna

Kui mina saan harjutushooldajana endale kõrvalepõikeid lubada ja nii patsientide kui ka töötajatega juttu puhuda, siis pärishooldaja seda ei saa. Üllel pole mahti tassi kohvigi juua. Mõnel on ta mähkmeid vahetanud, veel mitu voodit üles teinud, mõne potile aidanud. Kellegi voodiäärele istuma ning juttu ajama jääda tal küll aega pole. Õnneks on olemas tegelusjuht ja haigla hingehoidja, kes haigete juurde astuvad, vajadusel kätt hoiavad, kuulavad ja hea sõna lausuvad.

Juba on liftiga lõunasöögikapp kohal: kartulipuder, kotlet, punane peet, kissell, piim. Habras memmeke, kellele Ülle hommikul spetsiaalse toe patjade taha sättis, et memm istuda ja süüa saaks, on lõunaks nii palju kosunud, et istub vaid paari padja toel voodiäärel ja sööb.

Suure isuga pole siin keegi, aga söövad ikka.

94-aastane memmeke, kes hommikul teki alla puges, istub nüüd voodiserval ja laseb endale toidukandiku ette panna. «Ne hotšu!» ütleb siiski. Tema palatinaaber, 95-aastane eideke, vaatab ka kandikut ja väidab, et ei taha üldse süüa. Nagu kaks jonnivat mudilast. «No proovime natukenegi!» keelitame. «Kisselli ikka võiks võtta.»

«Kisselli võin küll,» tõstab 95-aastane lusika kohmetute näppude vahele. «Mis siin on?» jääb ta praetaldrikut silmitsema. «Kartulipuder mulle muidu maitseb,» torkab ta lusika kaussi ja tõstab õige mitu lusikatäit suhu. «Maitset ei tunne,» kahetseb ta, aga ikkagi sööb. Võtab magusat ka.

Sama lugu naabrinaisega – kui ükshaaval rääkida ja keelitada, jõuab enne tablette üht-teist lõunasöögist kõhtu. Ja nagu väikseid lapsi, ei lasta ka vanainimesi kohe leiba luusse laskma – enne tuleb vähemalt voodiserval istuda ja toitu seedida.

Uuesti ilmub välja vannitädi Niina ja kärutab rõõmsa härra pesuruumi. Kolmanda voodi puhastamine ja ülestegemine sujub mul juba väikese vilumusega, aga kõiki Ülle tegemisi, potitamisi–putitamisi ei jõuaks esimesel päeval kuidagi ära teha. Ühe või teise voodi juurde tahaks jääda juttu ajama – oi, kui kergesti siis vastutasuks armsa kortsulise naeratuse saad.

Mõni läheb võimlema, mõnele tuleb massöör voodi juurde – võimalusi on palju, aga nende eest tuleb lisa maksta. Igaüks ei saa seda endale lubada – seda enam, et haiglas olemise eest tuleb üle kuue euro päevas ehk ligi 200 eurot kuus omaosalust nagunii tasuda.

Geriaatriaosakonna ja kogu kliiniku ülemõde Eha Rumberg arutleb, et on ikka soodsam hooldust vajavat lähedast haiglas hoida, kui panna ta hooldekodusse, millest odavamaiski on hind mitu korda soolasem.
Korra järgi võib haiglas viibida 60 päeva aastas, aga elu näitab, et hooldust vajavaid eakaid ning ka nooremaid viiakse ühest hooldushaiglast teise. «Meilt lähevad nad koju, aga tegelikult veetakse ühest haiglast teise ning ühel hetkel tulevad ringiga tagasi,» ütleb ülemõde.

Õhtu

Kell kolm hakkavad saabuma haigete külalised. Ja neid tuleb palju! Isegi kui ajakirjanike saabumise puhul sel päeval midagi rohkem või hoolikamalt tehti, siis patsientide omakseid ei olnud kindlasti võimalik hulgakaupa kohale meelitada.

Ülemõde ütleb, et patsientide lähimälu pole sageli kiita, ning vahel võib lähedastel jääda mulje, et haiglatöötajad ei hooli. Eha Rumberg räägib, kuidas ta ise seisis patsiendi kõrval, kes telefonis tütrele või pojale kinnitas, et pole täna õde näinud.

Ülle valmistub öiseks vahetuseks. Ta märgib selle päeva lehele, kus kõik patsiendid palatite kaupa kirjas, mida õhtul mõnele haigele teha tuleks, kellele rohkem tähelepanu pöörata.

Niipalju oleme temaga rääkida jõudnud, et kunagi töötas ta müüjana, tal on kolm last ning Järvele tuli kuus-seitse aastat tagasi – tema ema töötas ja töötab praegugi samas osakonnas hooldajana. Üllele meeldib tema töö ja ta ei kaeba, et selle nii vaimselt kui ka füüsiliselt raske töö eest neetult vähe makstakse.

Palga kohta ütleb ta vaid, et kui maksud maha arvata, jääb 300 eurot alles. Kuidas sellega kolme last kasvatada? «Abikaasa teenib ju ka.» Nojah. Niisuguseid ameteid saaksid endale lubada vaid hästiteenivate meeste abikaasad.

Võrreldes hommikuga, kui kõik patsiendid olid võõrad, on õhtuks enamik muutunud kuidagi omaks, oma näo, harjumuste ja looga armsateks vanainimesteks. Peas hakkab keerlema küsimus: milline on patsiendi ja haiglatöötaja omavaheline suhe? Sest suhe tekib.

Ja siis räägibki Laine Saaremäe ammuse loo kaugest Kopenhaagenist. Küllap nii ongi: armastuseta ei saa.

Hooldusravihaiglaid uuendatakse kümnete miljonite eurode eest