Rändlindude tehtud kahju näitavad pabulad

Läänemaa taluperemehe Väino odrapõllul panid rändlinnud nahka nii kalli seemne, et saadav hüvitis kahju ei korva. Foto: Mihkel Maripuu

Rändlinnud on selleks kevadeks Eesti seljataha jätnud ja põllumehed saavad kokku rehkendada, kui palju linnud, keda püüti põldudelt peletada hernehirmutiste, plekkvannide ja autologudega, sel aastal kahju tekitasid.

«Lagled on juba läinud, neid oli läänerannikul ligi 140 000,» räägib keskkonnaameti looduskaitse bioloog Maire Toming Matsalu rahvuspargis Puise külas. See on koht, kus ristuvad rändlindude ja inimese huvid – ühed koguvad jõudu pikaks teekonnaks Põhja-Venemaale, teised tahaks rohumaadel silo tarbeks ristikut kasvatada.

Igal aastal Lääne-Euroopast tulevate ja siin vahepeatuseks maanduvate lindudega kempleva Puise elaniku Merike Liivranna põllud ja rohumaad jäävad suhteliselt mere lähedale.

«Sel aastal oli kevad hiline,» räägib Liivarand. «Linnud tulid hilja ja olid siin lühemat aega, aga neid oli palju. Hani oli hanes kinni – nii suurt parve pole viimastel aastatel olnud.»

Liivrand oletab, et tema maadel võis kevadel keha kinnitamas käia 5000–7000 lindu.

Astume tuulisele rohumaale, kus linnud hommikust õhtuni toitumas käisid. Ööseks lendasid nad mere äärde puhkama.

Kuigi hiljutised vihmad on vaatepilti parandanud ning kollased laigud taas roheliseks värvinud, on maisipulga-sarnaste pabulatega kaetud «miiniväljal» selgelt näha, kus linnud peatusid. Väljadel on kidur ristik, millel lehed ära söödud, kuid põõsaste lähedal, mida tiivulised pelgavad, vohab see elujõuliselt.

«Nagu põud oleks üle käinud,» nendib Liivrand. «Rohumaad mingil ajal küll taastuvad, aga üks saak jääb saamata.»

Liivranna hinnangul suutsid linnud paari nädala jooksul teha kahju koguni 7,5 hektarile viljapõllule ning 11 hektarile rohumaale.

Toming seletab, et kahjusid hinnatakse pabulate ehk troppide loendusega – kui ruutmeetril on kuni kümme junni, on kahjustus nõrk; kui aga näiteks kuni 30, siis juba tugev.

Toming ja Liivrand mõõdavad jalgadega meetreid ning lasevad pabulate lugemiseks pastakal ja sõrmedel käia. Suur osa hindamisest on visuaalne, aga kui troppe pole näha – näiteks on rohke vihm need mulla sisse pesnud –, usaldatakse maaomaniku antud andmeid.

«Siin on ligi 70 pabulat ruutmeetril,» teatab Toming. Seega hinnatakse kahju väga tugevaks. «Võtan seda kui paratamatust, pole mõtet end kirumisega kulutada,» märgib Liivrand.

Kuna tal pole see esimene kord riigilt toetust taotleda, teab ta, et see tähendab ligi kahekümne tuhande kroonist hüvitist.

Lindude peletamiseks on Liivrand proovinud igasuguseid  variante. Ta on pannud toigaste otsa lippe ja kasutanud peegleid. «Olen kaltsakainimesi teinud ja isegi panne tagunud,» räägib naine. «Paar päeva pelgavad ja siis on tagasi. Raputavad ainult pead ja midagi ei karda.» Ta pakub, et eks lindudel on koos ka julgem, tunnevad küünarnukitunnet.

Edasi sõidame Allika külasse, kus bioloogi hindavat pilku ootab odrapõld.

«Neid oli siin nii palju, et maa must,» kirub peremees Väino tiivulisi ja räägib samuti, et laglede eemalhoidmiseks ei ole suurt midagi teha. Põllule on ta vedanud kaks autot, mitu hernehirmutist ja plekkvanni.

«Autod ja hernehirmutised aitavad kolm päeva,» teatab ta. Seejärel linnud harjuvad ega pelga otse peletaja kõrval mullast odrateri välja kaevata. Plekkvann töötab aga kui jahipüss. Sellele tuleb anda korralik hoop, nii et mets kajab vastu. Siis ei kata linnuparv enam põldu, vaid päikest.

«Näe, siin on puhas seeme veel sees,» näitab Väino üht pabulat pooleks murdes. «Nad ei seedigi kõike ära.» Seejärel puistab ta järgmist junni ning näitab, et selgi on veel seedimata rohi sees. Väino räägib, et tema kallist sertifitseeritud seemet saadav hüvitis kohe kindlasti ei korva.

Linnud on suures osas praeguseks läinud, kuid nende tekitatud kahjude hindamine käib veel pikalt. Isegi sügisel tuleb taotlejatel teatada keskkonnaametile oma saagi suurus, et siis kahjud täpsemalt kokku rehkendada.

Septembri lõpus ja oktoobri alguses tulevad aga linnud juba tagasi.

Kommentaar