Riigikogu hakkab arutama jälitustoimingust teavitamise korra muutmist

Foto: SCANPIX

Riigikogu peaks neljapäeval otsustama, kas asuda õiguskantsler Indrek Tederi ettepanekul muutma kriminaalmenetluse seadustikus ja jälitustegevuse seaduses jälitustoimingust teavitamise ja selle edasilükkamise kontrolli korda, mis tema hinnangul on põhiseadusega vastuolus.

Esmaspäeval arutavad ettepanekut parlamendi põhiseadus- ja õiguskomisjon ning neljapäeval täiskogu, kes peab otsustama, kas ettepanekuga nõustuda või mitte. Kui ettepanekut otsustatakse toetada, teeb riigikogu esimees õiguskomisjonile ülesandeks algatada vastavad seadusemuudatused.

Õiguskantsler teatas eelmisel nädalal, et tema hinnangul on seadused põhiseadusega vastuolus, kuna ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle ning võimaldavad teavitamise edasilükkamise tulemusel jätta inimese jälitustoimingust teavitamata. Samuti on Tederi sõnul põhiseadusest tuleneva riigi omavoli keelu, õigusega menetlusele ja korraldusele, tõhusale õiguskaitsele rikkumise korral ning õigusega tutvuda riigiasutustes enda kohta hoitavate andmetega vastuolus järgmise aasta 1. jaanuaril jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku sätted.

Õiguskantsler analüüsis avalduse alusel kriminaalmenetluse seadustikku ja jälitustegevuse seadust osas, mis võimaldab edasi lükata inimese teavitamise tema õigusi riivanud jälitustoimingu tegemisest.

Seaduste kohaselt tuleb jälitustoimingust viivitamata teada anda inimesele, kelle suhtes toimingut on tehtud, ning inimesele, kelle perekonna- või eraelu on sellega riivatud. Prokuröri või jälitusasutuse, näiteks vangla, politsei- ja piirivalveameti või maksu- ja tolliameti juhi loal võib jälitustoimingust teatamise edasi lükata, et vältida kriminaalmenetluse või jälitustegevuse kahjustamist ning kuritegevuse soodustamist. Sel juhul tuleb inimest jälitustoimingust tagantjärele teavitada kohe, kui teavitamist takistavad põhjused ära langevad.

Õiguskantsleri sõnul on jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise alused sõnastatud seaduses viisil, mis eeldavad määratlemata õigusmõistete sisustamist ja hindamist, näiteks on kuritegevuse soodustamise oht edasilükkamise alusena väga lai. Seega kaasneb seaduses määratlemata aluste andmisega tema sõnul oht nende liiga laiaks tõlgendamiseks ja meelevaldseks kohaldamiseks, mistõttu ei pruugi inimese teavitamise edasilükkamine olla piisavalt põhjendatud.

Tederi hinnangul peab kontroll jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle olema piisav ja tõhus, et välistada üksikjuhul inimese põhiõiguste kaitsega vastuolus olevad väärtõlgendused ning riigi omavoli. «Kuna seadus annab prokuratuurile ja jälitusasutusele õiguse jälitustoimingust teavitamise viivitamatusest kõrvale kalduda, siis peab selline kaalutlusõiguse kasutamine olema kontrollitav inimese poolt vaidlustatuna vaide-, kaebe- või kohtumenetluses,» lausus ta ja lisas, et olukorras, kus inimene ei ole jälitustoimingutest teadlik, peab nende seaduslikkuse kontrolli tagama tema eest riik. «Kui täitevvõimu teostatakse salaja, on omavoli võimalus ilmne ja see võib lõppastmes ohustada demokraatiat tervikuna.»

Praegu ei näe kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus Tederi hinnangul aga ette tõhusat ja selget sõltumatu järelevalve korda jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle üksikjuhtumil, välja arvatud siis, kui inimest teavitatakse sellest hiljem või ta saab jälitustoimingust muul viisil, näiteks juhuslikult teada.

Seaduste kohaselt saab jälitustegevuse seaduslikkust ja teavitamise edasilükkamist kontrollida täitevvõimu siseselt teenistusliku järelevalve raames. Kriminaalmenetlusega seonduvate jälitusmenetluste puhul teeb järelevalvet prokuratuur, parlamentaarset kontrolli teostab riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon ning olulisel kohal on ka kohtulik kontroll, näiteks jälitustoiminguks eelneva loa andmisel või järelkontrolli puhul kaebuse lahendamise menetluses.

Õiguskantsler leidis, et tegelikult on prokuratuuri kontroll jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle pärast kriminaalmenetluse lõppu pisteline, puudub väljakujunenud kohtupraktika jälitustegevusest teavitamiskohustuse täitmise kohta, riigikogu erikomisjon ei ole jälitustoimingust teavitamise ja selle edasilükkamise järelevalvega seni tegelenud ning puudub ka muu sellealane sõltumatu kontroll.

Samuti märkis ta, et seadustes pole sõnaselgelt öeldud, et kui jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise alused ei lange aja möödudes ära, siis kas inimese võib jätta varjatud teabekogumisest üldse teavitamata. «See põhiõiguste kaitse seisukohalt oluline küsimus peab olema lahendatud seadusega ja seda ei saa jätta üksnes praktikas täitevvõimu sisustada,» ütles Teder.

Seega pole jälitustoimingutest teavitamise üle kontrolli teostamine tema sõnul sõltumatu järelevalvega piisavalt tagatud ning teavitamise edasilükkamist võimaldavad sätted ei maanda ka muude menetlusgarantiidega koos üksikjuhtudel piisavalt riigivõimu omavoli ohtu.

«Isiku teavitamata jätmise üle peab järelevalvet teostama või teavitamata jätmiseks loa andma sõltumatu organ. Prokuratuuri järelevalve jälitustoimingute seaduslikkuse üle on oluline, kuid see ei ole käsitletav sõltumatu kontrollina,» lausus Teder ja lisas, et jälitustoimingust teavitamise üle tõhusa kontrollisüsteemi loomiseks on seadusandjal mitmeid võimalusi: näiteks saab põhiõigusi intensiivsemalt riivavate jälitustoimingute või pikemaajaliste jälitusmenetluste korral teavitamise edasilükkamise siduda kohtult loa küsimise nõudega või näha ette lisapiiranguid selliste jälitustoimingutega saadud andmete töötlemisele.