/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2008/10/31/88677t1hf4ac.jpg)
Siseministeeriumi hinnangul ei ole Eestil varjendeid vaja, sest traditsiooniline sõjapidamine, milleks külma sõja ajal valmistuti, ei ole enam siin regioonis tõenäoline.
Siseministeerium: Eesti varjendeid ei vaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1993. aastal arutas valitsus Nõukogude Liidu tsiviilkaitse süsteemist järele jäänud varjendite küsimust ning leidis, et nende käigus hoidmine ei ole otstarbekas, teatas siseministeerium.
Varjendid olid mõeldud eelkõige elanikkonna varjamiseks tuumasõja või lihtsalt välisriigi ulatusliku sõjalise rünnaku korral, kuid Nõukogu Liidu kokkuvarisemise järel on tuumasõja või lihtsalt ulatusliku sõjalise konflikti oht ministeeriumi hinnangul vähemasti Euroopa regioonis ära langenud.
Muutunud julgeolekukeskkonnast tulenevalt ei pidanud valitsus mõistlikuks suurte summade eraldamist tsiviilkaitse varjendite käigushoidmiseks, kuna need seisaks reaalsuses jõude ja neile ei oleks rakendust.
«Ka ohuhinnangud ei prognoosiks neile rakendust,» kinnitab ministeerium.
Samuti takistas varjendite haldamist nende kirju omandiseis, osa neist kuulus riigiasutustele, osa aga haridusasutustele jne.
Siseministeeriumi hinnangul ei ole erinevateks hädaolukordadeks valmistumisel ning nende ette lahendamine ette tekitanud vajadust taastada varjendite süsteemi.
«Elanikkonna varjumine tuleks suuremahuliselt kõne alla kiirgushädaolukorra korral, näiteks ülepiiriline tuumaõnnetus, riigisisene õnnetus kiirgusallikaga, kuid siis piisab varjumisest oma kodus ning oluline on just varajane hoiatamine ning kriisikommunikatsiooni korraldus, samuti vajadusel tervishoiusüsteemi ning evakuatsiooni efektiivne toimimine,» teatas ministeerium.
Varjendite ehitamine oleks ministeeriumi hinnangul mõistlik, kui oleks olemas oluline välisriigi sõjalise rünnaku oht.
Varjendisse minnes satutatkse ohtu
Läänes on leitud /.../, et kui tekib mingi taoline oht ja käivitatakse sireenid, inimesed tuuakse kodusest välja tänavatele, et suunata nad varjendsisse, siis tähendab see reaalsuse seda, et nad pannakse ohtu ehk tuuakse ohu kätte, rääkis kogenud päästeametnik, praegu riigikogus olev Mati Raidma.
«Ühest küljest tundub ahvatlev varjendiprotsessi taas alustada, aga teisalt, on siin olemas teatud riskid ja ohud,» lisas ta.
Ministeeriumi andmetel on paljud Euroopa riigid, kes külma sõja ajal varjendite süsteemi lõid, otsinud varjenditele alternatiivseid kasutusvõimalusi või hoidnud neid konserveerituna.