/nginx/o/2019/08/28/12507064t1h50de.jpg)
Liiklusõnnetuses oma isa surnuks sõitnud mehe suhtes lõpetati möödunud nädalal kriminaalmenetlus kuna prokuröri hinnangul puudus menetluse jätkamiseks avalik menetlushuvi.
Epilepsiahoo tagajärjel isa surnuks sõitnud mees pääses kriminaalkaristusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks aastat tagasi, 13. juunil tekkis Kristjanil* (nimi muudetud – toim.) Mazda 323 roolis epilepsiahoog ning ta sõitis laugest kurvist välja vastu puud. Kõrvalistujast isa hukkus kohapeal, tagaistmel kaasa sõitnud ema sai raskeid vigastusi – murdusid reieluu, õlavarreluu ning mõlemapoolsed roided.
Ehkki Kristjan ise ning tema vanemad olid poja tervislikust seisundist teadlikud, otsustati siiski autoga maanteele minna. Kurioosseks teeb loo asjaolu, et juba vahetult enne õnnetust kaotas Kristjan Tallinn-Rapla maanteel epilepsiahoo tõttu roolis teadvuse ning vanemad kutsusid talle kiirabi. Abi aga ära ei oodatud ning teadmata põhjustel jätkati sõitu.
Kümmekond minutit hiljem kaotas Kristjan Tõdva-Hageri maanteel uuesti meelemärkuse ning kihutas paremale teelt välja vastu puud. Pärast õnnetust antud ütlustes Kristjan õnnetust ennast ei mäleta, sest tuli teadvusele alles haiglas. Samuti ei mäleta ta seda miks otsustati kiirabi mitte ära oodata ning edasi sõita.
Kuigi Kristjanil oli diagnoositud epilepsia juba 2004. aastal ning ta poleks tohtinud meditsiinilisi näitajaid arvesse võttes üldse rooli taha istuda, oli talle siiski arsti poolt väljastatud mootorsõiduki juhtimist lubav tervisetõend. Prokuröri sõnul ei õigusta see küll kuidagi Kristjani teguviisi, kuid vähendab siiski mehe süüd.
Kristjanit süüdistati karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumist, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus ning põhjustatud inimese surm. Süüdimõistmise korral võinuks meest karistada kuni viieaastase vangistusega.
Kristjani ema esitas prokuratuurile taotluse, milles palus poja kriminaalasja lõpetamist, kuna peab juhtunut õnnetuseks. Samuti märkis ema, et ilma poja abita ei suuda ta igapäevaste asjadega toime tulla.
Arvestades eeltoodud asjaoludega ning emotsionaalse kahjuga, mida perekond õnnetuse tõttu on pidanud kogema, otsustas prokurör, et Kristjani karistamine pole vajalik ning edasise õiguskuulekuse tagamiseks piisab kohustusest teha poole aasta jooksul 80 tundi üldkasulikku tööd. Samuti tuleb Kristjanil tasuda 537 eurot kriminaalmenetluse kulusid.