/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2008/11/14/93776t1h4596.jpg)
Eesti Inimõiguste Keskus peab sobimatuks seda, et meie riik saadab siia sattuvad põgenikud Venemaa piiri äärde inimasustusest võimalikult kaugele, mistõttu kutsub üles põgenike vastuvõtukeskust «tsivilisatsioonile lähemale» kolima.
Inimõiguslased: Eesti saadab põgenikud esmalt metsa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimõiguste keskuse juhatuse liikme Kari Käsperi sõnul on Eestis üks suuremaid pagulastega seotud probleeme Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskuse füüsiline asukoht, mida tuleks muuta.
«Ma ei tea, kui palju teist teab, et see asub Illukal, mis on kuskil Narva lähedal, Peipsi ääres metsas, Vene piiri ääres,» rääkis ta tänasel inimõigusraporti esitlusel.
«Kui inimene on olnud oma riigis taga kiusatud, tuleb Eestisse varjupaika taotlema, siis tema esimene kogemus on, et ta viiakse kõigepealt pimedasse metsa,» kirjeldas Käsper.
«Ta ei saa võib-olla üldse aru, miks teda sinna viiakse, ta ei räägi seda keelt, ja siis ta peab seal hakkama saama.»
Käsperi hinnangul on Eesti senine lähenemine olnud, et mida vähem on siin pagulasi ja varjupaigataotlejaid, seda parem.
«Samas, nagu me näeme Euroopa üldistest arengutest, saavad varjupaiga taotlejate ja põgenike küsimused olema tulevikus ühed põhiküsimused,» märkis ta, viidates, et surve väljaspoolt Euroopa Liitu tulla üha kasvab ning Eesti antud teemast ei pääse.
Kaob side ühiskonnaga
Illuka vastuvõtukeskuse asukoht «vanajumala seljataga» tekitab Käsperi sõnul ka olukorra, kus pagulased võõranduvad elust.
«Seal on inimesed, kes on seal elanud juba pikemat aega. Nende puhul on suurem probleem nende suhtlemine ülejäänud ühiskonnaga, nende sotsiaalne integreerimine, ligipääs,» rääkis Käsper.
Ta märkis, et näiteks inimõiguste keskus tahaks pagulastele õigusnõu anda, aga asukoht on siinkohal selgeks takistuseks. Käsperi sõnul on ka raske tagada pagulastele kas või tavapäraseid haridus- või tervishoiuteenuseid.
«See on väga keeruline, kui buss käib seal kaks korda nädalas. Need inimesed saavad ka poes käia võib-olla korra nädalas.»
Kodumaal kiusatakse taga
Teiseks kutsus Käsper üles teavitama Eesti inimesi rohkem sellest, kes on üldse varjupaiga taotlejad ning miks nad siia tulevad.«Väga sageli aetakse segamini majandusmigrandid, varjupaigataotlejad, põgenikud jne,» rääkis ta.
Käsperi sõnul on selge, et osa inimesi tuleb siia lihtsalt oma elujärge parandama.
«Nende suhtes on ühesugune käitumine. Teised inimesed tulevad aga sellepärast, et neid tõesti kiusatakse mingil põhjusel kodumaal taga. Nad ei taha oma kodumaalt mingi hinna eest lahkuda ja hea meelega läheksid sinna tagasi, aga kes seda ei saa, sest seal on sõda või neid kiusatakse taga kuhugi gruppi kuulumisest tulenevalt.»
Tema sõnul tuleb seega varjupaiga taotlejaid vastavalt taustale erinevalt kohelda.