Eesti inimõiguste raporti koostajad kritiseerivad meie poliitikuid, kel napib integratsiooniteemal enesekriitikat, küll aga ollakse varmad hukka mõistma rahvusvaheliste organisatsioonide etteheiteid.
Rahvusküsimuses emotsionaalsed poliitikud ärritasid inimõiguslasi
«Poliitilise eliidi reaktsioon rahvusvaheliste organite kriitikale näitab, inter alia, et rahvusküsimusi nähakse endiselt äärmiselt poliitiliselt ja emotsionaalselt,» kirjutab õigusteadlane Tatjana Evas Eesti Inimõigust Keskuse täna avaldatud aastaaruandes.
«Enesekriitilise hinnangu puudumine integratsioonipoliitika osas poliitilisel (mitte akadeemilisel) tasandil on kahtsusväärne ja võib viia pikaajaliste majandusarengu probleemide ja sotsiaalsete konfliktideni.»
Mullu käsitlesid rahvuste vahelisi suhteid Eestis kolme inimõigusi jälgiva rahvusvahelise organisatsiooni perioodilist raportit: Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastase komisjoni, ÜRO Inimõiguste komitee ja ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee.
Kõigil kolmel raportil oli Evase sõnul üsna kriitiline toon, kuigi tunnustati ka positiivseid arenguid.
«Reaktsioone rahvusvaheliste raportite soovitustele ja kriitikale on olnud erinevaid, alates karmist kriitikast (eriti mõne poliitiku poolt eestikeelses meedias) ja lõpetades venekeelse meedia ja MTÜde esindajate toetusega,» võttis ta kokku.
Emotsionaalsete kriitikpoliitikutena tõi Evas välja IRLi kuuluvad Peeter Tulviste ja Tõnis Lukase, kes nimetasid mullu märtsis ilmunud Euroopa Nõukogu raportit ebakompetentseks. Nimelt heitis Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastane komisjon (ECRI) Eestile ette mustlaste diskrimineerimist.
Tartu Ülikooli professor Peeter Tulviste aga leidis, et raporti koostajad olid ebakompetentsed inimesed ning haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase arvates oli diskrimineerimise süüdistus kunstlikult loodud ning pastakast välja imetud.