/nginx/o/2018/06/21/7914180t1h9971.jpg)
«Kes ei oska piljardit mängida, see ei oska ka trubat mängida,» teatab Aleksei Poležajev enne orkestriproovi ja laseb poistel soojenduseks kuule toksida.
Stiven Blum (15), Dmitri Blum (14) ja Juhan Poležajev (13) haaravad hasartselt kiid. Samasuguse innuga võtavad nad kümne minuti pärast laost ka oma puhkpillid: Juhan mängib esimest alti, Dima teist tenorit ja Stiven teist alti. Poisid on Suetuki puhkpilliorkestri kõige nooremad liikmed.
«Mulle väga meeldib orkestris mängida. See on meile tähtis asi. Kirik ja orkester – need on meie küla eripärad,» räägib Juhan. Dima noogutab kõrval. «Ma käisin juba väiksena isaga proovis, hakkas meeldima,» lisab Juhan.
Siberi eestlaste ühe kuulsama kaubamärgi, Ülem-Suetuki küla puhkpilliorkestri juht Aleksei naerab heatahtlikult poja Juhani jutu peale traditsioonidest, kui ma temalt küsin, kas poisid tõesti mõtlevad nii või puhuvad mulle hambasse.
«Algul nad muidugi keegi nii ei mõtle, aga me oleme nad nii mõtlema pannud,» vastab Aleksei, kes ise mängib trompetit ehk trubat.
/nginx/o/2018/06/21/7914181t1hc801.jpg)
Veendun paari päeva jooksul: Suetukis tahavad tõepoolest kõik väikesed poisid orkestrisse saada ja käivad Aleksei käest pidevalt küsimas, millal juba saab. «Enne 12 [aastat] pole mõtet võtta, sest laste mokad ei pea puhumisele vastu,» lausub Aleksei, kes juhatab orkestrit pärast legendaarse Lelle Ärni surma.
Vot see on alles elav traditsioon! Näidake mulle Eestis küla, kus lapsed ise kipuvad orkestrisse mängima.
Dimal ja Stivenil mängisid juba vanaisad ja puruvanaisad orkestris, mis tänavu tähistab 117. tegevusaastat. Isast rääkimata. (Puruvanemad – nii vahvalt kutsuvad Suetuki eestlased oma vanavanemaid!)
Poiste vanaisa, 74-aastane Mihkel Blum mäletab aegu, kus orkestris oli oma paarkümmend pillimeest. «Kui ma noor olin, siis oli orkestris nii palju mehi, et sai kahel matusel korraga mängida,» räägib Mihkel. Mulle tulevad millegipärast kohe silme ette nõukogudeaegsed popimad estraadibändid, mis sama nime all võisid korraga mängida neljas-viies linnas.
«Kui ikka kõik korraga trubat mängisid, siis lõi kõrvad lukku. Enam ei kosta see nii hästi. Aga hea, et muidugi mängivad!» ütleb Mihkel.
Orkester sai alguse väga toredal moel. Nimelt tuli Kase Jakob koos õpetaja Jüri Veemiga 19. ja 20. sajandi vahetusel järeldusele, et ühes õiges eesti külas, ka Siberis, peab olema oma orkester. Ettevõtlikud mehed kirjutasid ilusa kirja Saksamaale Leipzigisse Zimmermanni muusikariistade vabriku (mis on muide siiani alles!) omanikule ning ta ei suutnud Siberi eestlastele ära öelda.
Varsti saigi Kase Jakob Saksamaalt suure paki kuue muusikainstrumendiga. Zimmermann saatis need tasuta. Kui kohalik kaupmees Aversoni Fridrich seda heldust nägi, siis ostis ta loodavale orkestrile omalt poolt korneti. Tema isa ostis ühe juurde ning Pensa Mihkel tellis oma pojale samuti. Nii olidki pillid koos ja pidu suetuklaste hinges algas. Kestab siiamaani.
Suure sõja ajal orkester küll ei tegutsenud – orkestrimehed läksid 1941. aastal rindele, nii et mängisid iseendale jumalagajätumarssi –, kuid pärast sõda Suetuki kolhoosi juhtinud Aleksander Blum võttis asja uuesti üles.
/nginx/o/2018/06/21/7914182t1h6943.jpg)
«Panid väheke prossa kõrvale, müüsid linna maha ja ostsid uued pillid,» teab Aleksandri poeg Mihkel. Prossa on suetuki keeles hirss. «Keegi kaebas selle ära, siis isa pidi kaks aastat kargu olema Habarovskis. Pärast tuli ikka tagasi.» «Kargu olema» – see on Suetukis meenutus sellest, et küla asutasid 168 aastat tagasi soomlased.
Suetuki eestlaste pillimängukirg on seda vapustavam, kui arvestada, mis pillidega orkester mängib.
Kensapi Kolla tuuba – orkestri kõige suurem pill – on aastast 1965 ehk vanem kui enamik orkestri pillimehi! Näiteks kui Suetuki orkester Eestisse kutsuda, siis Kolla ei saakski oma tuubaga tulla, sest Venemaalt ei tohi üle 50-aastaseid muusikariistu välismaale viia. See ju antikvaarne pill, kuhugi ei lähe sellega, ütleb Vene piirivalvur kohe.
Aleksei on internetist vaadanud – kõige odavam uus tuuba maksab 265 000 rubla (3580 eurot). Külas ei saa enamik mehi aastas nii palju palkagi. Väga korralik tuuba oli aga lausa 1,5 miljonit rubla (20 260 eurot). See on Suetuki jaoks juba ulme – selle raha eest saaks koolimajas kapitaalremondi teha ja aknad ka ära vahetada.
Või võtame Juhani trompeti. Sellel kukub proovis minu nähes jupp küljest ära. Juhan hakkab kleeplindiga parandama. Vilumusest on näha, et ta ei tee seda esimest korda.
Osa pille on silmanähtavalt mõlkis. Kensapi Kolla painutab proovis oma tuuba koonust vaat et pärast iga lugu.
2006. aastal saatis Eesti saatkond Moskvas Suetuki orkestrile koorma pille, mille eest pillimehed on siiani tänulikud. Need olid aga siiski juba kasutatud pasunad, peale ühe.
Kõik see ei riku ometi mängimise rõõmu, kui hing nõuab!
Kui vaja, siis mängib Suetuki orkester terve kontserdi – 10–12 lugu vabalt. «Kahe-kolme loo kaupa mängime, siis peame mokkasid puhkama. Me pole ju profid,» ütleb Aleksei.
Repertuaar on neil tegelikult lai. Võivad mängida mida iganes, kui aga noodid olemas. Üle 30 aasta orkestrit juhatanud Lelle Ärnist jäi järele kaustade kaupa noote, mida Ärni oli ise ümber kirjutanud. Teinekord nii, et lool pole pealkirjagi. Nagu üks fokstrott, mida orkester suure mõnuga mängib, aga keegi ei tea selle pealkirja. «Ärni kirjutas [noodid], aga pealkirja pole,» laiutab Aleksei käsi.
Kui Suetuki orkester Eestisse kutsuda, siis Kolla ei saakski oma tuubaga tulla, sest Venemaalt ei tohi üle 50-aastaseid muusikariistu välismaale viia.
Enne 9. maid, kui Venemaa tähistab võidupüha, harjutab orkester rohkem patriootlikke lugusid, kui aga on tulemas jaanipäev, siis võetakse proovides ette kõigile eestlastele tuttavad lood: «Valged roosid», «Kalle Kusta», «Viljandi paadimees», «Õllelaul» jne. Poistele meeldib näiteks väga lugu nimega «Johnny Boy», sest see on kiire lugu, ja tango nimega «Käed».
Mängivad, nagu oskavad, aga kõik püüavad parimal moel. Kensapi Kolla mängib näiteks tuubat viiulivõtmes. «Ma teistmoodi ei oska,» ütleb ta.
Minu palve peale mängib Aleksei trompetil isegi Eesti hümni. Noodid on tal olemas. Harva küll mängib hümni, tunnistab ta ise.
«Sõltub tujust ja mis pidu tulemas on,» vastab Aleksei küsimusele, mis lood orkestril kõige paremini välja tulevad.
Kuulajates tekitab orkester aga alati hea tuju, selleks puhkpillid mõeldud ongi. «Ikka vahel tantsivad, kui mängime valssi või polkat,» räägib Aleksei. «Mõni suudab isegi siis tantsida, kui marssi mängime.»
/nginx/o/2018/06/21/7914184t1h4a16.jpg)
Peamiselt käib Suetuki orkester mängimas kohalikel pidudel ja matustel. Oma küla pidudel ja matustel mängitakse alati tasuta. Põhimõte on, et eestlastelt raha ei võta. Mujal matustel või pidudel mängimise eest küsib Aleksei 500 rubla näo kohta ja bensiiniraha.
«Mujal käime matustel mängimas nii umbes kümme korda aastas. Väga palju ei saa sõita. Näiteks kui on heinaaeg, siis ei saa kuskile [sõita]. Üks aasta käisime kaks korda heinaajal [matustel mängimas], pärast pidin heina ostma,» kõneleb Aleksei külaorkestri elust.
Ühed putitavad õhtuti pärast tööd autot, teised panevad tina, aga Suetukis mängitakse pasunat. Iga õhtu kell üheksa küla klubis. See on rohkem juba nagu harjumus, et kõik, kel on aega, tulevad õhtul klubisse ja võetakse pillid välja. Kõrvale mängitakse piljardit ja kabet või aetakse niisama plära.
Orkestris on praegu 14 liiget, kõik eestlased. Kaks naist nende hulgas. Kogu koosseis ei saa peaaegu kunagi kokku. Kui, siis heal juhul ainult jaanipäeval.
«No kuda me täna teeme, kui baritonisid polegi, kes viisi hoiavad,» kurdab Aleksei proovis, aga ikka mängivad. Üks baritoni-mees ei saanud tulla, kuna tal kukkus eest hammas ära – no ei saa hästi puhuda. Teised on aga külast parasjagu ära.
Suetuki orkester on praeguses ajas täielik fenomen. Mis siis, et poolpiduste pillide ja erineva tasemega mängijatega.
«Me teeme seda kõike ju enda jaoks,» põhjendab Aleksei orkestrivajadust lihtsalt. See on parim põhjus maailmas, et midagi teha.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)