Riigikontroll: hädaolukordi analüüsitakse palju, aga reaalseid tegusid järgneb vähe

Politseinikud pronksööl. Foto: Raigo Pajula

Riigikontroll analüüsis riigi valmisolekut sisejulgeolekuriskideks ning leidis, et riskide analüüsimiseks kulutatakse tööaega palju, aga riskide maandamise meetmeid süsteemselt ellu ei viida.

Hädaolukordade lahendamise eest vastutavatel asutustel napib seetõttu infot, millised riskid on maandatud ja millised mitte, märkis riigikontroll.

Audit näitab, et haiglad ega kiirabi ei suuda pikemaajalise kriisi korral osutada vältimatu abi teenust, kuna sõltutakse elektrist, küttest, veest jms, mille autonoomseks tagamiseks investeeringute tegemine igal asutusel eraldi on ebamõistlikult kulukas.

Riigikontroll keskendus hädaolukorra riskide analüüsi ja nende maandamise protsessile järgmiste sündmuste näitel: massiline korratus, äkkrünnak, pantvangi võtmine, ulatuslik küberintsident, tulekahju, plahvatus või varing, mille tagajärjel saab vigastada palju inimesi. Need on sündmused, mis võivad saada alguse kellegi kuritahtlikust tegevusest ning on ohuks riigi sisejulgeolekule.

Audit tõi välja, et päriselus toimetavad asutused paljuski veel eraldiseisvalt, üksteise tegemistest teatakse vähe, seetõttu tehakse ka ebamõistlikku topelttööd ning kokkuvõttes kannatab seeläbi laiapõhjaline riigikaitse.

«Teame, et maailmas ei alga konfliktid sõja kuulutamisega, vaid kõik hakkab pihta pigem varjatult, sisejulgeolekut ohutavate sündmustena. Selle taustal on selge, et laiapõhjalisest riigikaitsest rääkides ei saa sisejulgeolekut ohustavaid sündmusi käsitleda riigikaitsest eraldi,» ütles auditijuht Meelis Peerna.

Auditi peamised tähelepanekud

Sisejulgeolekut ohustavate riskide analüüsimiseks kulutatakse palju tööaega, aga selle tulemusi ei kasutata riskide maandamiseks tõhusalt. Riskianalüüs toimub kahe paralleelse protsessina: a) riigikaitse arengukava sisendiks tehakse riigikaitse ning julgeolekuasutuste seaduse alusel riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ohustavate riskide hinnang ja b) hädaolukorra seaduse alusel tehakse sisejulgeolekut ohustavate hädaolukordade riskide analüüs.

Kahe eraldiseisva riskianalüüsiga tuvastatud riskid on sarnased, kuid nende maandamiseks seatud eesmärgid on kohati erinevad ning meetmed ei ole alati seotud kriitiliste võimelünkadega. Kokkuvõttes kulutatakse sarnaste riskide väljaselgitamiseks kahekordne tööaeg, kuid hädaolukorra riskianalüüse ei kasutata sageli sisendina asutuste tegevuste planeerimisel.

Hädaolukordi lahendavad asutused ei tea, kas ja mil määral on teistes asutustes või ka asutuses endas astutud samme riskianalüüsides tuvastatud riskide maandamiseks.

Hädaolukorra lahendamist juhtivatel ja sellesse kaasatud asutustel puudub terviklik ülevaade sellest, kuidas on rakendatud meetmeid, mis riskianalüüsides on ette nähtud hädaolukordade ennetamiseks või tagajärgede leevendamiseks.

Kriisiõppuste korraldus ei taga, et õppuste käigus tehtud järeldustest õpitakse. Praktikas tähendab see ka seda, et õppustel kipuvad vead korduma, kuna tuvastatud puudujäägid ei jõua tööülesandena kellegi lauale.

Vältimatut abi osutavate tervishoiuasutuste (haiglad ja kiirabi) seas on neid, kes ei ole suutelised kriisisituatsioonis oma teenust piisava aja jooksul iseseisvalt osutama. Vältimatu abi osutamine haiglate ja kiirabi poolt sõltub muudest elutähtsatest teenustest (elekter, küte, vesi jms), mida mitmed tervishoiuasutused ei ole valmis ise piisavalt pika aja jooksul tagama. Puudujäägid elutähtsa teenuse pakkujate iseseisvas võimekuses oma toimepidevust tagada on olnud teada nii Sotsiaalministeeriumile, Terviseametile, Siseministeeriumile kui ka teistele elutähtsa teenuse osutamise korraldajatele. Vabariigi Valitsus on otsustanud, et Sotsiaalministeerium peab probleemi lahendama 2020. aastaks, kuid puudub selgus, kuidas seda rahastada või kulusid jaotada.

Positiivne on see, et aasta tagasi jõustunud hädaolukorra seadust rakendatakse järk-järgult, koostatakse mitmeid rakendusakte ning auditis hõlmatud ministeeriumid ja muud asutused ei eita probleemide olemasolu.