Margus Oro: inimesed pelgavad laste kaitseks jõuliselt sekkuda

Margus Oro. Foto: Priit Simson / Postimees

SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevjuht Margus Oro nendib, et paraku on Eestis veel kümneid peresid, kus laste olukord on üsna hull. Ta loodab, et ehk paneb juhtunu avalikustamine inimesed mõtlema ja naabrite juures toimuvat rohkem märkama.

Eilses Eesti Ekspressis ilmunud lugu neljast lapsest, kes olid kasvanud kodus, milletaolises ei tohiks elada ükski laps, šokeeris. Kuidas on võimalik, et ehkki meil on lastekaitsjad, sotsiaaltöötajad, politsei, elavad mõned lapsed aastaid nii kohutavates tingimustes?

Esimene, millest üldse rääkima peab, on ühiskonna tugevus või nõrkus. Meie ühiskond, mis on tihtipeale eduühiskond, on nõrk märkamaks, mis meie ümber tegelikult toimub. Ja kui räägime selle loo faktidest, siis need viitavad, et kõik need inimesed, kes märkavad sellist olukorda, teevad natuke midagi, aga kõik pelgavad sellesse sekkuda ja jõuliselt oma seisukohta avaldada.

Miks?

Üks põhjus on võib-olla see, et suhteliselt paljud pered elavadki kehvades oludes. Ehk kui vaatame, kust niisugused lapsed pärit on, siis selgub, et need pered koonduvad linnades suurtesse majadesse, piirkonda, kus üksteisele tähelepanu ei pöörata. Me ei räägi Eestis getodest, aga sellised lood viitavad getodele, kus ongi selline elustandard.

Millest on väga raske aru saada.

Raske on aru saada neil, kes elavad teiste elustandardite järgi. Teistpidi, kui vaatame, kuidas reageerib sotsiaaltöötaja või politseinik, siis kindlasti nad reageerivad oma parima arusaamise järgi. Kui ühte korterisse kutsutakse korduvalt politsei, siis politsei võtabki seda nii, et jälle sinna, seal on jälle mingi peretüli, mingi jama. Ja kui väga hullu olukorda ei ole – veri lausa ei lenda –, siis politsei käib kohal, fikseerib, ütleb, et lõpetage ära, teised tahavad majas magada.

Nii see ongi, et oleme 21. sajandis, edukas Eesti riigis, ja meil ujuvad välja sellised lood. Teisalt väga hea, et see lugu ilmus, see paneb ühiskonna mõtlema. See ei ole ju ainult selle pere lugu – niisuguseid on kümneid. Inimesed loevad ja mõtlevad: issand jumal, kas tõesti, kas ka minu naabritel võib midagi sellist olla?!

Kas siis pole reegleid, kui politsei korduvalt niisuguses peres käib ja näeb, et seal on ka lapsed, siis ta peab andma sotsiaaltöötajale või lastekaitsjale teada, et need läheksid omakorda kontrollima?

See on väga erinev. Meil pole ametkondade vahel välja kujunenud ühist seisukohta, kuidas käituda.

Kas reegleid pole?

Konkreetset reeglit pole. Kui me räägime, milline peaks 21. sajandil olema normaalne pere ja olukord, mida aktsepteerime, siis seda ühist arusaama pole. Kui keegi tuleb asenduskodusse ja ütleb: «Ohoo, siin elavad lapsed paremini kui keskmises eesti peres», siis see on ka hinnang ühiskonna olukorrale.

Kui politseinik või sotsiaaltöötaja läheb ja vaatab, et peres saadakse enam-vähem hakkama, siis nad ei torma lapsi ära võtma, dokumente täitma. Olukord peab olema väga keeruline ning politseinik ja lastekaitsja väga tugevad, et näha olukorda, olema valmis dokumente täitma ja need kohtusse viima.

Kolmas asi, mis on Eestis väga-väga lapsekingades, on see, et me ei usu ennetustöösse, ennetavasse sekkumisse. Tegeleme tagajärgedega. Me ei usu sellesse, et kui juhtus korra-kaks, et politseinik ja sotsiaaltöötaja käisid kohal, siis pere võetakse tõesti luubi alla ja hakkab toimuma töö vanematega ning lapsed võetakse kas või ajutiselt ära. Lootuses pere kunagi uuesti kokku aidata.

Ideaal on ju see, et bioloogiline pere jääks kokku.

Pere, kus sellised asjad toimuvad, ei jää kunagi kokku, kui nendega ei tegelda. Ei ole põhjust uskuda, et kui käia üks ja teinegi kord ukse taga, siis asi paraneb iseenesest. Ei parane! Seal on väärtushinnangud olematud. Ei ole mõtet küsida, miks need inimesed ise midagi ei tee.

Tean, et omavalitsuste inimestel on käed ja jalad tööd täis, mõned asjad jäävad seepärast fikseerimata ja pole kedagi, kes näeks pilti laiemalt ja võtaks olukorra lahendada. Küsimus on selles, kuidas ametkonnad nii koostööd teeks, et seaks lapse esikohale. Et lapse olukord saaks lahenduse, mitte et saaks linnukese kirja ja protokoll tehtud.

Kuidas on üldse võimalik, et laps ei ole esikohal?

Tõestada, kas laps on esikohal, ei ole nii lihtne. Võtame sellesama vanema, kes pole lapse suhtes õigesti käitunud. Tema küsib, mida ma valesti teinud olen. Ta ju hoolitseb, mis sellest, et kaks päeva jäi vahele.

Kohus on see, kes peab tegema otsuse, kas see vanem suudab lapsele pakkuda niisugust elu, mis lapsele parim, või läheb tema tegevus mingi lati alt läbi. Minu meelest on see piir praegu tunnetamata. Sotsiaaltöötaja või politseinik ei tea, kust see piir läheb. Meil on vaid visuaalne nägemus: läheme tuppa, mis haiseb, on kole. See võib ühtepidi paigast ära olla, teistpidi võib side ema ja lapse vahel olla tugev.

Hoolimata sellest, kui õudne kodu on?

Just. Kuna me ei ole ühiskonnas läbi vaielnud, millised on need näitajad, mille järgi teame, et siin ei ole pikka juttu, siin me tegutseme kohe. Kuni selleni, et ka naabrid teavad öelda, et kuulge, see on alla selle taseme, mida me saame lubada. Kui inimestele see selgemaks saab, siis arvan, et paljud on valmis märkama ja ka konkreetsete tegudega sekkuma.

Kuidas selleni jõuda?

Minu meelest oleme just viimasel aastal edasi liikuma hakanud. Lugesin hiljuti kokku, kui palju on hakatud neist asjust rääkima nii, nagu nad on. Seda on rohkem kui varem.

Mis teie kogemus ütleb, kui palju on meil tugevaid ja nõrku sotsiaaltöötajaid?

Seinast seina. See sõltub konkreetsest inimesest nii palju, kui palju ei tohiks sõltuda. Meil ei või olla selle töö peal nii erineval tasemel inimesi. Standard peaks olema tagatud. Mõni töötab superhästi ja mõni ei kuule ega märka mitte midagi.

Ja mis samuti oluline – lapse heaolu ei saa sõltuda valla rahakotist. Näeme, et olukord on peres hull, aga ei tee midagi, ei lase lapsendada, ei alusta kohtumenetlust, ei pane last asenduskodusse, sest meil ei ole raha maksta selle teenuse eest.

On see tõesti tõsi, et vallal või linnal pole vahel lapse asenduskodusse saatmiseks raha?

See on reaalsus. Kui kohalik omavalitsus võtab meiega ühendust, et küsida, mida lapsega teha, siis lepime kokku ka selle, et veel pole küll kohtu otsust, aga nad annavad nõusoleku, et tegelevad sellega, ja meie oleme valmis lapse enda juurde võtma. Ükspuha, millise lepingu me omavahel teeme – peaasi, et tasuvad mingigi osa.

Paljud omavalitsused ütlevad aga, et ei tahaks vallast raha välja maksta. See on seesama lugu, mis oli aastaid tagasi hariduskuluga. Lapsele võib olla kasulik õppida teises koolis, kuid vald ei maksa tema haridusraha teise valda.

Samamoodi on lastekodukohtadega. Kuni vanemlike õiguste äravõtmiseni peab kohalik omavalitsus maksma lapse asenduskodukoha eest. Ja mis peamine: koostöö lastekaitsja, omavalitsuse ja asenduskodu vahel peab olema selline, et laps on kõige tähtsam.