Karmen Joller: seadusruum ei võimalda muud, kui oma töös eksinud arst piltlikult öeldes üles puua

Perearst Karmen Joller oma kabinetis Kivimäe Perearstikeskuses. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Perearsti Karmen Joller ütles «Terevisioonis» intervjuus Katrin Viirpalule, et kui arst tahab alternatiivmeditsiini praktiseerida, tuleb tal selleks avada eraldi kabineti.

-Kuidas ma selle kohta ütlen, kui räägime kristallidega ravijatest, homöopaatilistest terakestest – ei tahaks neid ravimiteks nimetada, seda nad ju ei ole?

Nimetatakse ka täiendmeditsiiniks. Termineid on erinevaid, aga see termin ei olegi tähtis. Tähtis on see, mida see inimesele pakub.

-Sõna meditsiin äratab justkui usaldust, peaksin sealt abi saama.

Arstid on olemas olnud maailma alguaegadest peale, nii kaua, kui on olemas olnud ka inimesed. Meditsiini olemus ja tähendus on aja jooksul muutunud. Kui keskajal tegelesid arstid patsiendi kõrval filosoofiliste aruteludega, siis hoopis habemeajajad olid need, kes paiseid avasid ja inimesi reaalselt aitasid.

Homöopaatia puhul pole ükski teadusuuring näidanud, et hoöopaatilised ravimid oleksid tugevamad kui platseebo. 

Sama on ka homöopaatiaga. See on üks 19. sajandi meditsiiniharu. Ta oli omas ajas populaarne, seal olid ka mesmerismid ja igasugused muud huvitavad alad, mis tänaseks on ajaloo hõlma läinud suuremas osas. Tänapäevane meditsiin on teistel alustel.

-Alternatiivmeditsiini diskussioonid aeg-ajalt ikka puhkevad. Viimati oli selles «süüdi» üks perearst, kes oma patsiendile neid terakesi soovitas. Tal on olemas ka Tartu Ülikooli meditsiini haridus ehk inimese jaoks tekib siin vastuolu.

Absoluutselt! Me maksumaksjatena maksame ikkagi teaduspõhise meditsiini eest. See on teenus, mida riik tellib arstidelt. Perearstikabinetis peaks patsient saama ka perearsti abi. Kui arst tahab midagi muud praktiseerida, võib ta selleks avada eraldi kabineti ja selle eest peaks patsient eraldi maksma.

Samas on olemas inimesed, kes ei taha tänapäevast teaduspõhist meditsiini. Alternatiivmeditsiin põhineb sageli pigem usul kui teadmistel. Homöopaatia puhul pole ükski teadusuuring näidanud, et hoöopaatilised ravimid oleksid tugevamad kui platseebo. Ei saa öelda, et nad ei toimi, sest ka platseebol on teinekord väga tugev efekt.

Ravimi üks tunnus on aa see et ta toimib paremini kui platseebo. Tal võivad olla ka kõrvaltoimed nagu kõikidel ainetel, mida tarbime. Inimene peaks ikkagi perearstikabinetis saama perearsti abi ja see peaks olema kvaliteetne.

-Kes on selles suhtes siis vastutavam pool on?

Mõlemad pooled vastutavad, aga kindlasti vastutab arst rohkem. Arsti kohus on ka teavitada inimest, et see ravim, mida ma nüüd pakun, ei ole tõenduspõhine vaid on homöopaatiline. Patsiendil ei ole jõudu ega teadmisi, et vastutada. Ka mina, kui ma haige olen, lähen kolleegi juurde, sest mul ei ole kõigest teadmisi.

Patsiendipoolne vastutus või kohustus on see, et kui ta märkab, et midagi on kahtlane, peaks sellest rääkima. Hästi paljud patsiendid on öelnud, et nad ei taha minna kaebust kirjutama. Tegelikult peaks seda tegema, et tekkiks ametlik uurimine. Et ei oleks kuulujutu tase nagu praegu on ka Telliskivi põhjal, ametlik uurimine pole veel midagi näidanud.

-Eesti Päevaleht kirjutas eile sellest, et 13 Eesti arsti on pandud Soomes põlu alla, kuus neist töötavad Eestis edasi. Kuidas ma nüüd siis ikkagi tean, kas lähen vastutustundetu arsti juurde või mitte.

See on kvaliteediküsimus. Alternatiivmeditsiin tavameditsiini keskel on samuti kvaliteediküsimus. Kvaliteedi osas on Eestis vaakum. Terviseameti käed on suhteliselt seotud. Seadusruum ei võimalda muud, kui arst piltlikult öeldes üles puua [kohtu kaudu litsents ära võtta] ja me kaotame ühe inimese, kellel on teadmised ja oskused olemas, et teisi aidata.

Seadusruum ei võimalda muud, kui arst piltlikult öeldes üles puua [kohtu kaudu litsents kaotada].

Arsti ei saa olla lõpuni tark ja kõike osata, me kõik eksime. Meil puudub süsteem, kus saaksime turvalises keskkonnas oma eksimusi tunnistada ja osutada kolleegi eksimusele. Arstilt, kes on eksinud, ei tuleks kohe litsents ära võtta, mida kohtu kaudu saaks teha vaid ta peaks saama täiendkoolitusi, võib-olla peaks keegi temaga vestlema.

-Kohtutee oleks hetkel Eestis ainuke variant?

Hetkel tõepoolest. Selline turvaline süsteem puudub, aga see on loomisel. On loodud patsiendi ohutuse töögrupp, mis käib koos ministeeriumis ja arstidel on omad esindajad olemas.

-Eesti Päevalehe loos jäi mulle silma lause, et Soomes on arstid ise kolleegide osas hästi tähelepanelikud. Eestis näib, et pigem on patsiendid rahulolematud. Arst teise arsti peale kaebama ei lähe.

Ei saagi kaevata. Olen seda ühe korra üritanud ja mulle öeldi, et Eesti seadused võimaldavad kaebust esitada ainult kannatanul. Kaebuse esitamisel on negatiivne varjund justkui tegu oleks pealekaebamisega. Tegelikult on patsiendi ohutus meie jaoks number üks, et patsient saaks terveks ja seda võimalikult turvaliselt. Kõikidel ravimitel on kõrvaltoimed ja peame arvestama kasu-riski suhet.

Postimees avaldas mais seeria artikleid teaduslikult tõestamata toimega ravi teooria – homöopaatia teemal. Nimelt jäi üks noor naine ilma neerust, kuna ei jõudnud eriarsti juurde, sest Telliskivi perearstikeskuse perearst pidas paremaks ravida haigust homöopaatikumidega. Sama perearstikeskuse arst hirmutas teist naist teaduspõhise meditsiini juurest eemale sõnadega: «Kui sa paratsetamooli edasi sööd, siis saad sa vähi!»