Ekspert: me ei peaks vägivalla järel koristama, vaid seda ära hoidma

Foto on illustratiivne. Foto: Caro / Ramesh Amruth / Caro / Ramesh Amruth/Scanpix

Rahvatervishoiu kohalt on oluline, et vägivalla tagajärgede likvideerimise asemel keskenduksime hoopis põhjustele ja uute kuritegude ärahoidmisele, sõnas Šoti vägivalla vähendamise üksuse direktor Willem Linden intervjuus Postimehele. 

Ütlesite ennist, et vägivald on rahvatervishoiu teema. Mida see tähendab? 

Praegune justiitssüsteem on suunatud vägivalla tagajärgedele - me arreteerime ja karistame neid inimesi, kes seadust rikuvad. Rahvatervishoiu vaatenurgast on eesmärgiks vägivalda ennetada. 

Näiteks kui tegeleda südameprobleemidega rahvatervishoiu poolelt, siis rõhutakse treeningule ning alkoholi- ja tubakatarbimise vähendamisele. 

Rahvatervishoiulik lähenemine vägivallale ja kuritegevusele tähendab, et keskendume inimeste käitumisele - püüame leida need põhjused, mis inimese vägivaldseks teevad ning tegeleme nendega. Üldiselt tähendab rahvatervishoid ennetustööd. Me proovime ära hoida tulevasi vägivallaakte. 

Kuidas sai vägivallast Šotimaal rahvatervishoiu küsimus? 

See algas pärast üht väga hirmsat aastat, kui Glasgow mõrvade arv kasvas kõrgemaks kui kunagi varem. Ka teised kuritöönäitajad muudkui kasvasid.

Meist sai rahvasuus Lääne-Euroopa noapealinn ning mõistagi pälvisime sellega väga palju negatiivset tähelepanu. 

Vägivalla vähendamise üksus alustas oma tööd 2005. aastal. Me üksus ei koosnenud ainult politseinikest, minul näiteks on psühholoogia taust. Kirjutasime raporti ja nentisime, et midagi tuleb teisiti teha. Meile anti raha ja asusime lahendusi otsima.

Mõistsime õige kiirelt, et parim, mida vägivallaga sel hetkel peale saama hakata, on selle järgi «koristada» - me võime inimesi arreteerida ja karistada, aga see ei peata kuritegevust. Suurem osa kuritegevusest ei ole ju organiseeritud, enamik sellest on juhuslik ja toimub alkoholi tarbimise tagajärjel. Ei ole võimalik ennustada, kus järgmine kuritegu toimuda võiks - kuidas sellist asja peatada? Nõnda sündiski otsus, et me peame rõhuma vägivalla ennetusele. 

See üksus sündis, sest meil oli vägivallast küllalt saanud. Alustades me ei teadnud, kuhu see viib, tundsime lihtsalt, et senine tegevus ei ole õige ja kindlasti saaks midagi paremini teha. Alguses ei olnud meil ka laia partnerite võrku, kuid teadsime juba siis, et tahame ennetustöösse kaasata partnereid erinevatelt elualadelt. 

Ka teie üksus ühendab inimesi erinevatelt elualadelt?

Mul on üksuses nii politseinikke, akadeemikuid, analüütikuid. On inimesi, kes on vägivaldse mineviku eest karistust kandnud, kokkasid, inimesi haridusvaldkonnast. Oleme kollektiiv väga erinevaid inimesi. 

Millist ennetustööd see üksus teeb? 

Ennetuseks tuleb esmalt mõista, millest probleemid tekivad. Kui tahta midagi ära hoida, ei saa lihtsalt keskenduda tegudele endile. Kuidas sa näiteks ennetad seda, et noormees ei kannaks endaga nuga kaasas? Ennetuseks tuleb tahta põhjusest aru saada, mitte rahuldada pelgalt faktiga, et tal see nuga on. Kiire ja lihtne viis oleks muidugi ta arreteerida, aga see ei kaota probleemi ära. Tuleb proovida mõista, mis teda üldse nuga kandma pani: oli see kuritegevus või hirm, kas ta kannab seda enesekaitseks? Igaühe jaoks on need põhjused erinevad. 

Kui sa põhjused oled selgeks teinud, saad hakata tegelema ennetusega. Näiteks on palju noori, kes kannavad nuga lihtsalt seepärast, et usuvad teisi seda sama tegevat. Kui sa selle müüdi nende jaoks murrad ja nad noa kandmisest loobuvad, hoiad ära ka mõne võimaliku tulevase kuriteo. 

Ka näiteks soorollide ja perevägivalla puhul on kõige tähtsam mõista neid põhjuseid, mis vägivallani viivad. Oluline on ühiskonna reeglistikud ja hoiakud lahti pakkida selle asemel, et vägivallatsemist meheliku bravuurina käsitleda.

Endale tuleb selgeks teha, millises keskkonnas need mehed üles kasvasid ning millised ühiskondlikud arusaamad neid kujundanud on. 

Vägivallal ei ole üht lihtsat põhjust ja kergeid lahendusi, aga meil tuleb nende asjadega tegeleda.

Mis saab pärast põhjuste väljaselgitamist? Kas see jääb lihtsalt pelgaks akadeemiliseks huviks või astute ka konkreetseid samme inimeste abistamiseks? 

See oleneb ka juhtumist. Me ei ole suur organisatsioon ja me ei saa oma partneritele dikteerida, mida ja kuidas nad peavad tegema. Kindlasti ei ole me lihtsalt punt akadeemikuid, kes teisi õpetamas käivad, me oleme alati oma parterite juures kohal ja teeme nendega koostööd. 

Viimastel aastatel oleme töötanud mitmesaja kriminaalsele teele sattunud inimesega ja tulemused on head olnud. Nende aitamiseks on meiega koostööd teinud imelised nõustajad, kes toetavaid neid inimesi pea 24/7. 

Teeme koostööd ka teiste organisatsioonidega ja loodetavasti mõjutame neid oma tegutsemisviise muutma. Mõned neist partneritest tegelevad tuhandete inimestega, keda nende kaudu saaks mõjutada. 

Kes need partnerid on?

Teeme koostööd terviseametiga, koolidega, sotsiaalametiga, politsei ja tuletõrjega, kohalike omavalitsustega, erinevate heategevusorganisatsioonidega ja nii edasi. Moto on väga lihtne: kui tahate meiega koostööd teha, siis me töötame teiega koos. Minu jaoks ei ole tähtis, mis organisatsiooniga on tegemist ja kas see on suur või väike, sest nõnda me ulatume erinevatesse Šoti ühiskonna tasanditesse. Meil on niigi palju vägivalda ja me tahame seda muuta. 

Olete Eestis rääkimas seminaril, mille fookuses on noortekambad ja keerulised noored õigusrikkujad. Kas vägivalla ennetamise üksus keskendub oma töös mõnele kindlale grupile?

Meie jaoks ei ole oluline, kas inimene on 18 või 80. Meie fookuses on vägivald ja selle ennetamine. Tegeleme nii koduvägivalla, kuritegevuse kui enesetappudega. 

Milline on teie praktika noortega? Kuidas neid kuritegevusele kalduvatest jõukudest eemale hoiate? 

Me räägime nendega. 

Kas tõesti ainult rääkimisest piisab? Kuidas panna ennast kuulama näiteks üht jonnakat ja kambavaimust rohkelt bravuuri täis noorukit?

Oled sa mõne sellise noorega rääkinud? 

Tunnistan, pole sellises situatsioonis ise olnud. 

Meil kõigil on palju eelarvamusi nende inimeste suunas, keda me ei mõista. See on loomulik ja põhineb meie hirmudel. Aga ka nemad kardavad midagi ja see paneb neid tegutsema.

Näiteks rääkisime ühe noortejõuguga, aga mitte midagi ei muutunud. Siis otsustasime nad lihtsalt enda juurde tuua, panime vastu ka politsei ja kohtutöötajad ning näitasime neile, et me oleme palju suurem ja tugevam jõuk kui nemad. Seejärel rääkisime uuesti ja pakkusime neile võimalust muutuseks. 

Need noored testisid meie piire ja me pidime sellele vastama. Tõesti, kõik neist ei taha alati abi ja tuge ega ole muutusteks valmis, kuid teised haaravad võimalusest. Mõni noor lihtsalt ei ole emotsionaalselt selles kohas, aga suurem osa jõukudesse sattunud noortest tunnevad, et neil ei ole lihtsalt teist võimalust. Enamik neist on õnnetud ja nad tahavad sellest punktist välja. Alles jääb siis see tõeline kriminaalne ja vägivaldne punt ja nendega tegeleb õigussüsteem. Aga kõigi noortega ei pea see nii minema. Me peame nendega enne rääkima ja võimaluse andma. 

Tähtis on meeles pidada ka seda, et noored ei saa emotsionaalselt täiskasvanuks enne seda kui nad on 20-25aastased. Põhimõtteliselt on nad endiselt lapsed ja käituvad ka selliselt, näiteks neil on jonnihood. Sellega tuleb arvestada. 

Paljudel neil noortel, kellega oleme kokku puutunud, puudub empaatiavõime, neil ei ole sotsiaalseid oskusi, puudu on üldisest heaolust, armastusest ja toetusest ning nad ei oska parema poole püüelda. Mõnikord tuleb sul seda neile pakkuda. Ma ei ole veel kohanud noorukit, kes selle peale keelduks koostööst. Mõned juhtumid lihtsalt on keerulisemad kui teised. 

Milline nägemus teil on – kas näiteks politseitöös peaks ennetusel senises suurem roll olema?

Ennetustööle tuleb keskenduda, aga ühtegi projekti ei saa täpselt kopeerida ja oma igasse ühiskonda sobitada. Ma reisin mööda maailma ringi, tutvun erinevate programmidega ning üritan neid šotlastele sobivaks kohandada. Kui ma aga läheks Šotimaale tagasi ja üritaksin seal näiteks USAs või Eestis töötavat programmi juurutama hakata, siis see väga suure tõenäosusega ei annaks samu tulemusi, sest need kultuurid on liialt erinevad ning need projektid ei arvesta kohalike omapäradega.

Kui päriselt tahta vägivalda ennetada, siis ei piisa sellest, et inimestele toimikuid koostada ja neid vanglasse saata. Inimesi tuleb rehabiliteerida tagasi ühiskonda ja selleks tuleb kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid.

Tervishoid, haridus, politsei – see kõik maksab palju raha, kuid kui tõesti tahta vägivalda ennetada, siis tuleb olla valmis päriselt panustama. 

Vägivalla ennetamise üksus on nüüd veidi üle kümne aasta tegutsenud ja selle aja peale on ühtteist juba ette näidata. Mis on teie jaoks see, mille üle kõige rohkem uhkust tunnete?

Meie töö jõukudega aastatel 2008-2012. Šotimaal on vägivaldsed jõugud väga tõsine asi. Aeg-ajalt juhtub neid kokkupõrkeid endiselt. Igal suvel on ikka vähemalt üks juhtum, kus joomingu käigus mõned jõugud kokku satuvad ja taskust noad välja võetakse.

Aga nende kuritegude arv, kus on nuga kasutatud, on Šotimaal langenud üle 80 protsendi. Ka raskete kuritegude arv on langenud umbes 60 protsenti, noorte kuritegevus on hoogsalt vähenenud.

Ma ei saa öelda, et see on otseselt meie töö tulemus. Me lihtsalt oleme selles üks faktor olnud. Inimesed ja pakutavad teenused on Šotimaal muutunud. Oleme rahvusena sellel teekonnal koos olnud ja see on muutund Šotimaad enam kui ükski organisatsioon seda üksinda teha suudaks.