Laevakaitsja Dmitri Pappel meenutab India vanglamässu: meile jooksis vastu verine valvur, ribadeks pekstud kaigas käes

Laevakaitsjad Puzhali vangla juures pärast esmakordset vabanemist 5. aprillil 2014. Foto: Tairo Lutter

Indias neli aastat kodumaale pääsemist oodanud laevakaitsja Dmitri Pappel meenutab värskes raamatus, kuidas nad nägid Puzhali vanglas pealt mässu, mis lõppes kümnele kinnipeetavale tõsiste ja sajakonnale veidi kergemate vigastustega.

Laevakaitsja Dmitri Pappel ja ajakirjanik Rain Kooli koostasid laevakaitsjate katsumusi kirjeldava raamatu «Laevakaitsja päevikud», millest Postimees avaldab autorite loal kaks peatükki. Kirjastuse Post Factum välja antud raamatu esitlus toimub esmaspäeval.

Magav tiiger

India võimud süüdistavad vahistatud laevakaitsjaid ebaseaduslikus kütuse tankimises, ebaseaduslikus relvade käitlemises ning ebaseaduslikus territoriaalvetesse sisenemises.

Postimees ja ERR, 11.1.2014

Puzhali keskvanglas konutavatest meestest lähevad kodumaal nende teemal möllavad kired mööda. Esimene samm edasi on hoopis kirjalik süüdistus, mis neile 2013. aasta eelviimasel päeval esitatakse. Mahult keskmise raamatuga võrreldav ingliskeelne tekst on karm, kuigi meenutab lugemiselamusena kohati India eepost.

«Kõlama jäi sealt see, et oleme potentsiaalsed terroristid, mingisugune «magav tiiger», et meil oli varjatult võimalus hävitada kohalik tollijaam jne,» kirjeldab Dmitri Pappel.

Üks rängemaid konkreetseid süüdistusi on Ohio pardalt leitud kuus püssi Heckler & Koch G3, mida tõlgendatakse automaatrelvadena. Kusjuures tähelepanuväärselt on «ekspert» kasutanud pardal olnud 35 relva testimiseks 35 padrunit – kui igast relvast on sooritatud ainult üks lask, jääb selgusetuks, mismoodi on tõestatud automaatrelvaks nimetamise eeldus ehk saritule võimekus. Peale selle torkab silma, et relvade kohta koostatud ekspertiisiakt on dateeritud hilisema kuupäevaga kui süüdistus ise.

Süüdistuste kättesaamiseks tuleb aga ette võtta pikk teekond tagasi Tuticorinisse. Sealses kohtus puutuvad mehed täies mahus kokku sellega, mis tunne on olla terake India justiitssüsteemi hammasrataste vahel.

«Poodiumil saali ühes otsas istus kohtunik, meie seisime oma suure kambaga teisel pool saali. Meie vahel oli aga hulk mingeid kohtuametnikke ja juriste, kes ei paistnud üldse meie asjaga seotud olevat. Nad ei tundnud toimuva vastu vähimatki huvi, lugesid midagi või näppisid oma telefoni. Kogu jutt seal saali teises servas kohtunike ja prokuröride ja advokaatide vahel käis tamili keeles, inglise keele tõlke ei olnud, pealegi ei kuulnud me sellest nagunii sõnagi. Meie käest keegi midagi ei küsinud.»

AdvanForti palgatud advokaadid osutuvad nirudeks ja nende käest ei õnnestu kohtus räägitust korralikku pilti saada. Mehed sõidutatakse, süüdistusraamatud kaenla all, tagasi Chennai vanglasse, kus uus, 2014. aasta saabub rõhutud meeleolus. Kuna peotuju pole kellelgi, kobitakse vana-aastaõhtul magama juba kella kümne ajal.

Jaanuari esimestel nädalatel levib esitatud süüdistus Eesti ajakirjandusse, esialgu üldsõnalise tõdemusena, siis juba sisukokkuvõttena. Peale selle hakkavad levima spekulatsioonid AdvanForti tuleviku kohta. Selgub, et laevakaitsjate peatse vabanemise lubadusi jaganud mehed, ettevõtte president Watson ja kommunikatsioonjuht Yonkmann, on firmast lahkunud. Vangistatute palk pole aga juba paar kuud laekunud.

Ühendkuningriigis algatavad kuue briti laevakaitsja – hiljem saavad nad hüüdnime Chennai Six, Chennai kuuik – omaksed pöördumise, millega survestatakse valitsust meeste vabastamise eest jõuliselt võitlema. Eesti suursaadik Indias Viljar Lubi suhtub sellisesse väljavaatesse jahedalt: „Senisest teravamaid diplomaatilisi samme kinnipeetud Eesti piraadiküttide päästmiseks Eesti riik astuma ei peaks, kuna see võib olukorda hoopis halvendada,“ tõdeb ta 9. jaanuaril 2014 Delfile antud intervjuus.

Erameediaportaalide kommentaariumid ja sotsiaalmeedia on vastukaaluks täis kinnipeetute vabastamise plaane, üks bravuurikam – ja asjatundmatum – kui teine. Mis värk on, lendame eriüksusega peale, toome poisid ära … Afganistan on sealsamas, asi see paar NATO erivägede rühma vanglasse lennutada pole …

Kuni 14. jaanuaril öeldakse uudistesaate „Aktuaalne kaamera“ loos inetu tõde esimest korda kõva häälega välja. „Piraadiküttide vabanemine Indias võib pikalt venida.“

Puruks pekstud põlved

Apaatia: soovide ja huvide puudumine, ükskõiksus, tuimus, osavõtmatus.

«Eesti keele seletav sõnaraamat»

2014. aasta alguses hakkab laevakaitsjate meeleolu uperpalle tegema. Kui esimeste nädalate kohanemisperiood pakkus mingitki närvikõdi, siis nüüd on elu vanglas muutunud üksluiseks. Tulevik on mähkunud halli sudusse ja on pigem tume. Kirjad liiguvad koju ja tagasi korra kuus vanglat külastava konsuli vahendusel. Ainuke helistamisvõimalus on läbi vangla administratsiooni telefonide, kuid see on haruldane luksus.

Infovaakumi kõrval painab nüüd üha enam mure koduste ja nende hakkamasaamise pärast. Nii mõnelegi perele on AdvanFortist laekuv palk peamine sissetulekuallikas ja nüüdseks on juba täiesti kindel, et seda enam ei maksta.

«Eks igaüks reageerib sellistele olukordadele omamoodi. Osa meist muutus apaatseks, osa jällegi vastupidi – võttis end kokku ja hakkas kas või millegagi tegelema,» kirjeldab Dmitri. Tema ise ehitas koos osa kaaslastega improviseeritud jõusaali ja hakkas trenni tegema.

Kuna infot ikka veel ei ole, spekuleeritakse. Arutatakse võimalikke arenguid ühest ja teisest kandist, pakutakse välja arengustsenaariume ja võimalikke lahendusi. Nõrkemiseni. Kuni ühtedel kõrini saab ja nad teatavad, et enam ei jaksa. Kuid järgmisel päeval hakkab kõik uuesti. Muud pole lihtsalt teha.

«Üldiselt võib tagantjärele öelda, et ükskõik milliseid variante nende arutelude käigus ka välja ei mõeldud, kõigi nendega pandi sada protsenti mööda.»

Veidigi vaheldust igapäevasesse nüridusse toob laevakaitsjate ploki lähedal asuv köök, mille nad enda kasutusse räägivad. Antaksegi, aga tingimusel, et seda kasutavad ainult välismaalastest vangid.

«Küürisime selle saastast puhtaks ja panime rattad pöörlema. Kuna muidu oleks anarhiaks läinud, sai minust köögi „brigadir“, kelle käes olid võtmed. Igal toimkonnal – meie omal, srilankalastel, nigeerlastel jne – oli kaks tundi aega kööki kasutada. Iga rahvuse esindajad pidid seal ka kordamööda koristama.»

Peagi saab selgeks, et arusaam koristamisest ja puhtusest on maailma eri paigus üsna erinev. Dmitri ülesannete hulka kuulub muu hulgas teistest rahvustest vangidega nõu pidamine. Klaarida tuleb ka räpaseks jäetud köögi teemal.

«Srilankalastega nii väga probleeme polnud, aga nigeerlastega oli kogu aeg mingi jama. Neile meeldis küll koristusaegadel kööki väga minna, aga selgus, et mitte korraarmastuse tõttu. Osa neist oli peitnud sinna mobiiltelefoni, millest helistamise teenust nad kaasvangidele müüsid.»

Dmitri avastab endas diplomaatilised omadused. Kui teistel laevakaitsjatel on kalduvus võõrastele tigedalt peale hüpata, saab tema kiiresti aru, et rahulik ja tasakaalukas toon viib palju tõenäolisemalt sihile kui hääle tõstmine.

Mingil tasandil laieneb see kogu vanglas veedetud ajale. Ajapikku tekivad kildkonnad ja samameelsete rühmad – britid eralduvad, Eestist pärit mehed jagunevad vastastikuse sümpaatia alusel. Dmitri aga väldib vastasseise ja püüab kõigiga enam-vähem head suhted säilitada.

«Minu jaoks oli see n-ö teravate nurkade vältimine loogiline valik. Kui sa oled suletud piiratud ruumi inimestega, kellega tuleb võib-olla veel kaua koos kinni olla, on mõistlik asju mitte konfliktseks ajada.»

Konflikt siiski tekib, ja tõsine, aga õnneks väljaspool välismaalaste vanglaosa.

Tamil Nadu osariigi võimud on vahepeal vastu võtnud seaduse, mille alusel võidakse varem kriminaalkorras karistatud isikuid kuni üheks aastaks ilma kohtuotsuseta vanglasse toppida. Profülaktikat hakatakse kohe rakendama. Meelevaldselt trellide taha toimetatud vangide arv Puzhalis hakkab kasvama. Koos sellega kasvab rahulolematus.

24. märtsil 2014 puhkeb vanglas mäss.

«Me ise keset seda möllu ei sattunud, sest kõik toimus kohalike vangide territooriumil. Aga see, mida me nägime, oli raju. Vangid loopisid valvureid poolikute tellistega, need loopisid samu kive tagasi … neid, kelle valvurid kätte said, peksti armutult kaigastega. Hiljem, kui rahutused oli maha surutud, pandi kõik vangid karistuseks kadalippu jooksma. Või kästi neil, jalad harkis, seina äärde seista ja peksti vastu jalgu.»

Ametliku statistika kohaselt saab 20 vangi tõsiselt ja 100 kergemalt vigastada. Vangla haiglas on näha purustatud jalaluude ja põlvedega kinnipeetavaid.

«Meie kõige tõsisem olukord mässu ajal oli, kui läksime raamatukokku. Kitsas võlvialuses tormas meile vastu hindu valvur, verine ja ribadeks pekstud bambuskaigas käes. Meid nähes ta ehmus silmanähtavalt, kuid tundes ära, et oleme välismaalased, tõstis kaks pöialt püsti ja hakkas närviliselt naerma: good, very good.»

Vanglarutiine katkestavad peale mässu igakuised käigud Tuticorinis, kus kohus arutab laevakaitsjate juhtumit endiselt nii, et nood toimuvast sõnagi ei kuule. Sõidud on pikad ja kohati piinavad. Tundideks kuumas bussis antakse teinekord vaid liiter vett, mis kaob suurt kasvu põhjamaalastel nagu kerisele.

«Mina hakkasin võtma neid teekondi kui ekskursioone, võimalust näha, milline India välja näeb. Ja ausalt öeldes oli see alguses šokeeriv küll. Ma polnud ju varem sealsete madalaimate klasside inimesi näinud ega ette kujutanud, kui palju vaesust, räpasust ja viletsust võib eksisteerida …»

On raske öelda, milleni viinuks laevakaitsjad see, kui nad pidanuks sellises nüris, nii füüsiliselt kui ka vaimselt lämbes õhustikus veel kaua olema. Kuid õnneks hakkab silmapiirile tekkima lootuskiir. Tema nimi on Thushara James.

Protsessi alguses kasutatud India advokaadid on välja vahetunud naaberosariigis Keralas õigusteadust õppinud naise vastu, keda tema alma mater iseloomustab ülivõrdes. Muutust tunnetab ka Dmitri Pappel, kelle sõnul hakkab Eesti meesteni lõpuks informatsiooni jõudma.

«Tema sõnum oli, et põhiline on teid võimalikult kiiresti kautsjoni vastu vabaks saada. Meil polnud loomulikult midagi selle vastu. Ainuke mõte oli, et saaks vanglast minema, küll siis vaatame.»

Seltskonna närve hoiab aga eraldi pingul vangla administratsioon, kes paar korda kuus kohese vabanemise teemal valehäire tekitab. Seega läheks ka 27. märtsil saabuv teade kautsjoni vastu vabastamise kohta ehk karjapoisi hundihüüdmisena kõrvust mööda, kui päev varem ei saabuks kohale nii Eesti kui ka Ühendkuningriigi konsul. Kuigi kaks meest – kapten Dudnik ja tactical deployment officer – peavad siiski vanglasse jääma, lahvatab ülejäänutes korraga hingekosutav kohalejõudmine. Vabadus!

5. aprillil 2014 avanebki 14 Eestist pärit laevakaitsja ees Puzhali vangla kõige välimine värav. Nende elus algab uus ajajärk.