Surm ebatäpsele ravile!

Eesti Geenivaramu personaalmeditsiini suuna juht Lili Milani geenivaramu keldris, kus hoiustatakse 50 000 geenidoonori DNAd, vereplasmat ja külmutatud vererakke. Proovid asuvad vedela lämmastiku tünnides (-160 kraadi). Milani käes on proovide hoiustamise kõrred, mis on märgistatud triipkoodidega, et saaks soovitud proove välja otsida, kui teadlased leiavad kellegi terviseandmetes või DNAs midagi huvitavat, mida lähemalt uurida. Foto: Sille Annuk

Seni ütlesid arstid ja apteekrid teile näiteks nii: võtke kaks tabletti kolm korda päevas. See, ütleme ausalt, on umbropsu ravimine. Ja seetõttu sageli tulemust pole või on tagajärjeks piinavad kõrvalmõjud. Nüüd, vaesed patsiendid, rõõmustage: asi läheb palju täpsemaks ja tõhusamaks.

Head tulemused ilmnesid hämmastavalt kiirelt. Ärevushäirete käes kannatanud Margit (33) oli sertraliinitablette neelanud vaid kaks nädalat, kui tundis, et muutub palju rahulikumaks. See oli üllatav, sest antidepressandid tavaliselt nii kiiresti ei mõju.

Aga häda, nagu hiljem selgus, just sellest algaski, et ravim toimis liiga ruttu.

Pool aastat pärast sertraliini tarvitamist hakkas Margitit kummitama pearinglus. See on kummaline tunne, kui keerad pead näiteks vasakule ning oled siis sunnitud peatuma ja ootama, kuni ümbritsev maailm sulle järele jõuab. Samuti märkas Margit, et tasakaal lööb pahatihti kõikuma. Kui ta mõnikord kükitas, pidi käe maha toetama, et mitte ümber kukkuda. Ka auto juhtimine muutus ohtlikuks. «Vaatasin tuimalt otse. Kõrvalt enam ei näinud, mis tuleb,» kirjeldab Margit, kes palus oma perekonnanime mitte avaldada. Unigi kannatas, sest sertraliin pani öösel kempsu vahet käima. Ja söögiisu – see kasvas mühinal. Algul tegi isu suurenemine Margitile isegi rõõmu, sest suuresti just depressiooni tõttu oli ta olnud närb sööja. Ent aastaga, nagu näitas kaalumine, võttis ta juurde tervelt tosin kilo.

Oli ilmne, et nois arvukais uutes hädades on süüdi sertraliin. Ravim, mis pidi elukvaliteeti parandama – ja algul paariks nädalaks parandaski –, keeras poole aasta järel elu üksnes hullemaks.

Küllap olete seda, et mõni ravim ei aita või tekitab isegi vastikuid kõrvaltoimeid, ka ise märganud. Igatahes pole see, mis Margitiga juhtus, midagi erilist. Küll ja küll leidub haiguseid, kus levinud ravimid aitavad nii, nagu peaks, kõigest kolmandikku või kaht kolmandikku patsientidest. Kuigi haigus on kõigil ühesugune. Ülejäänutel pole ravimitest vaat et mingit kasu, või mis veel traagilisem – ravimid teevad asja üksnes hullemaks. Statistika kohaselt satub iga kümnes inimene haiglasse just ravimite tekitatud kohutavate kõrvalmõjude tõttu.

Miks see nii läheb, sellele saate vastuse, kui kuulate, mida arst või apteeker teile ütleb: võtke ravimit X kolm korda päevas kaks tabletti korraga. Ehk võtke nii, nagu keskmine täiskasvanuile mõeldud doos ette näeb.