Kohtunik Anne Rebane: kohtul ei ole alust spekuleerida, et Savisaar on simulant

Kohtunik Anne Rebane. Foto: GEORG K6RRE / PM/SCANPIX BALTICS

Edgar Savisaare protsessi kohtunik Anne Rebane selgitas Postimehele tagamaid, mis viisid Savisaare kohtupidamisest vabastamise määruseni. Postimees avaldab Anne Rebase kirjalikud vastused täismahus. 

Kuidas te jõudsite siseveendumiseni, et selline määrus tuleb teha?Kas see veendumus tuli seal istungil olles või oli see tekkinud juba varem? Kui varem siis kuidas ja millal?

Kohtu siseveendumust kujundas antud kriminaalasjas mitmeid asjaolusid, eelkõige ekspertiisiaktis antud endokrinoloogi kategooriline arvamus, aga ka sellele eelnenud olukorrad ja tõdemus, et süüdistatav on vajanud taas kord haiglaravi, mistõttu ta istungil osaleda ei saanud. Kui esimest korda süüdistatavale kiirabi kutsusime, siis viibisin ruumis , kus kiirabiarstid patsienti üle vaatasid. Tema tervislik seisund vajas ilmselgelt haiglasse paigutamist. Kohtul ei ole alust spekuleerida ja niisama kahtlustada, et E.Savisaar on lihtsalt simulant nagu seda saavad endale lubada kõrvalised isikud.

Miks te otsustasite loobuda võimalusest Edgar Savisaare osa sellest protsessist eraldada?

Kõik süüdistatavad on seotud E.Savisaarega väga tihedalt, kui süüdistust vaadata. Kui E.Savisaare puutumus teiste kohtu all olevate isikutega oleks minimaalne (näiteks oleks ühe kohtualusega mingi üks episood, mis neid seoks), siis oleks sellisel eraldamisel mõtet ja selline eraldamine ei rikuks teiste süüdistatavate kaitseõigust.  Tõsi, Riigikohus on leidnud, et kui ühe süüdistava tervislik seisund ei võimalda tal protsessis aktiivselt osaleda, siis on eraldamine lubatud. Eeldan, et sellisel juhtumil oletatakse, et see nii-öelda eraldatud süüdistatav mingi aja pärast paraneb ja menetlust saab jätkata (näiteks raske autoavarii üle elanud isik võib mõne kuuga paraneda). E.Savisaare puhul sellist perspektiivi ei ole (tuginedes arstide arvamusele). Ja teisalt, mida selline „jõuga“ eraldamine  siis tegelikkuses annaks? Sisuliselt täpselt sama tulemuse : teiste süüdistatavate asja arutataks edasi ja E.Savisaare asi jääks ilmselt seisma või liiguks sedavõrd aeglases tempos, et tekiks juba muudki alused menetluse lõpetamiseks peale parandamatu haiguse.

Kas see oleks olnud eetiline olukorras, kus teie siseveendumus tema tervise suhtes oli juba kujunenud?

Kordan veelkord, et tervise suhtes tegime otsustuse ikkagi alles peale ekspertiisi esimesel istungil juunis. Kohus ei tee kaugeleulatuvaid plaane vaid lähtub konkreetselt kujunenud olukorrast.

Kas teie siseveendumuse kujunemisel saaks üldse rolli mängida see, et ta osales kohalike omavalitsuste valimistel, aga ka näiteks ka uisuliidu juhatuse valimistel?

Kohtu asi ei ole see, kes ja millistel valimistel osaleb. Kohus ei ole poliitiline institutsioon ega luura ka selle järele, kes kus ja kuidas oma sünnipäeva peab (ka seda on ju ette heidetud). Kui eluliselt võtta, siis sünnipäevale tullakse ka inimese surivoodile…

Kas te olete saanud sellise määruse/otsuse kohta tagasisidet kolleegidelt? Milline see olnud on?

Harju Maakohtu kohtunikel ja kohtunikel üleüldiselt, ma arvan, ei ole kombeks teiste kolleegide otsuseid-määrusi kommenteerida. Kuid jah, ma olen saanud tagasisidet. On öeldud mitme kolleegi poolt, et see oli julge otsus ja on küsitud, kuidas ma kogu lauskriitikaga hakkama saan.

Kas see protsess erineb teie jaoks varasematest? Kuidas?

Eks ta erineb äärmiselt suure avalikkuse tähelepanu poolest. Sellist tähelepanu oli vast aastatetaguses Juri Ustimenko süüasjas. Muidu mitte.

Kas teil on olnud protsesse, mille puhul te olete tagantjärgi mõelnud, et oleks pidanud oluliselt varem sarnast otsustavust üles näitama (ma ei pea silmas vaid terviseteemat)?

Tagantjärele oleme me kõik targad, aga vastus on ei.

Kas te mõistate inimesi, kelle õiglustunnet selline otsus riivab?

Suurepäraselt mõistan. Nagu olen ka varem avalikkusele rääkinud ühes intervjuus, siis kahjuks (või õnneks?) on nii, et kohus ei saa lähtuda rahva soovidest ja emotsioonidest, kohus peab lähtuma seadusest. Paljud inimesed seda ei mõista, sest nad kriminaalmenetluse kohta käivat seadusandlust ei tunne. Kurb oli aga kuulda ühe tuntud professori – õigusteadlase kommentaare selle kohta, kuidas kohus küsis ekspertidelt, et kas süüdistatav võib ära surra. Ei olnud ta lugenud ei kohtumäärust ekspertiisi määramiseks ega ka ekspertiisiakti. Muidu oleks teada saanud, et kohus sellist küsimust pole esitanud. Kahjuks on nii, et need soovitused, mida inimesed annavad, ei ole rakendatavad, sest seadus ei luba. Nii lihtne ongi. Pole nii, et kohus on pool seadustest jätnud lugemata ja ei tea ööd ega mütsi nagu öeldakse. Paraku ei ole ka erialaspetsialistid mingeid soovitusi andnud, kuidas siis sellises olukorras kohus peaks tegutsema. Äkki on justiitsministril õigus - liiga kaugele on mindud süüdistatava õigustega, mis sisuliselt iga menetlust saavad drastiliselt pärssida???

Mida need inimesed oma riivatud õiglustundega ette peaksid võtma?

Igal inimesel on oma arvamusele õigus ja eks elus tuleb ikka vahel ette, et su õiglustunne saab riivatud. Seda on minuga ka juhtunud. Aga… esimene asi, käige valimas ja osalege aktiivselt ühiskondlikus elus, siis saate kaasa rääkida seaduste tegemisel. Kerge on hukka mõista, oluliselt raskem mõista, sest selleks, et mõista, tuleb olla aktiivne ka mujal, mitte ainult netis. Aga veelkord, ma mõistan neid inimesi.