Inimlikkuse saavutus Siberis

Kuno Raude ja kohalikud panevad lilli ja küünlaid mälestusmärgi jalamile. Foto: Jaanus Piirsalu

Arhitekt ja endine riigikogu liige Kuno Raude tõestas sel kevadel, et inimliku kaastunde abil saab Venemaal kõigiga kokku leppida. Ta avas Siberis esimese mälestusmärgi seal küüditatuna surnud eestlastele.

Verhneussinsk on tänu Sajaani mäestiku ja maalilisele Ussi jõele ilmselt üks kaunimaid kohti, kuhu Nõukogude võim küüditas 1949. aastal eestlasi, ka tollal seitsmeaastase Kuno Raude. Ühtlasi ka üks kõige kaugemaid ja rängemate oludega kohti. Sügav taiga, kuhu viis vilets ja ohtlik, mitu päeva kestnud tee üle kahe kilomeetri kõrguse mäekuru.

Kümne aasta jooksul suri seal vähemalt 51 eestlast. Iga kuues, kes sinna 1949. aasta märtsis Virumaalt küüditati. Kuno Raude vanaema Marie Kello suri kaugel kodust 1953. aastal, kui oli 12-aastane. Viimati käis Raude vanaema haual 1957. aastal, viimasel päeval enne vanematega Eestisse tagasi sõitmist.

15. mail avati Verhneussinski kalmistul mälestuskivi kirjaga «Eesti elanikele, kes küüditati ja surid Ussinski rajoonis».