«Ma tahan, et mu aju unustaks selle, mida mu silmad on näinud,» ütleb veerand sajandi pikkuse päästetöö kogemusega Gert Teder. Vaevalt see õnnestub. Sest Eestimaa metsad on põlenud seni ja põlevad kahjuks ka edasi – enamasti, inimesed, just teie süül!
Tellijale
Vaat, kes Eesti metsi halastamatult hävitavad!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mehed olid suure kaarega, ühed lähenemas vasakult ja teised paremalt, juba peaaegu kokku saamas. Kuigi halli suitsu tõusis nende vahelt kõvasti, nägid nad läbi selle juba üksteist. Umbes viiskümmend meetrit veel ja siis, lootsid mehed, saavad nad üle kahe-kolme hektari levinud tule kotti, ümber piiratud.
Aga ei saanud.
Ühel päästekomandol ütles ATV järsku üles. Mootor kuumenes üle ja vajas jahutamist. Nad pidid taanduma. Samal ajal sai teise komando roomikmasinal kustutusvesi otsa. Nemadki pidid ümber keerama – minema vee järele.