/nginx/o/2018/06/05/7885667t1h1ae3.jpg)
Lasnamäe tühermaale rajatav superhaigla on projekteeritud nii, et patsiendil oleks võimalikult lihtne liikuda ja kõik vajalik oleks ühes hoones kättesaadav.
Lähiaastail Lasnamäe kõnnumaale kerkivat Eesti kõige modernsemat haiglat ja suurimat polikliinikut iseloomustab selle rajamist vedav Sven Kruup sõnaga tehas. See on aga ainus lahendus, kuidas vananevas ühiskonnas tagada piisavas mahus ravi.
«Tänapäeval tahavad kõik saada kiiresti ja kähku terveks, aga selleks peab patsiendiga tegelema tõeline professionaal,» rääkis Tallinna haigla projektijuht Sven Kruup.
Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaigla koondumine üheks superhaiglaks Lasnamäele annab arstidele hea võimaluse spetsialiseeruda kitsale erialale ja peaks ühtlasi tagama parima ravi, kuid sellel on ka oma varjukülg – patsientidel tuleb leppida sellega, et personaalset lähenemist jääb vähemaks.
/nginx/o/2018/06/05/7885668t1h1156.jpg)
«Aastas 200 lõikust tegeval imeosaval kirurgil ei ole aega, et sulle otsa vaadata ja pikalt rääkida, patsient näeb arsti vaid operatsioonilaual narkoosis olles ja pärast operatsiooni tegelevad temaga nooremarstid,» kirjeldas Kruup tuleviku tervishoidu. Ta möönab, et see olukord pole päris meelt mööda ka tohtritele, kuid tahes-tahtmata on kõrgetasemelise ravi hinnaks tõhusus. «Tänapäeva haigla on selles mõttes tehas,» tunnistas ta.
Peagi rajatav haigla on mitmeski mõttes Eesti kõige-kõige. Nii tulevad suurim polikliinik ja erakorralise meditsiiniosakond ning haigla valmides koondub sinna veerand Eesti eriarstiabist.
«Kogu projekti mõte on asendad 70–80 aastat vanad majad uuega, mis peaks järgmised pool sajandit vastu pidama,» selgitas Kruup. Ta on veendunud, et kui uue haigla rajamine edasi lükata, siis oleks varsti keeruline tagada kvaliteetset ravi. «Järgmistel kümnenditel ootab ees patsientide vananemine, töötegijaid jääb meditsiinis vähemaks ja kui tahame samas mahus ravi, peame olema efektiivsemad,» on ta veendunud.
Kui teised Eesti haiglad peavad laienedes arvestama juba olemasolevate hoonetega ja tihti arengut piirava tänavavõrguga, siis Tallinna suurhaigla rajamisel on tegijatel täiesti vabad käed. Nende kästuses on 22 hektarit tühja maad, mis annab võimaluse optimeerida kõik tööks vajalikud liikumised nii haigla sees kui hoone ümber.
«Kui nõukogudeaegses palatis oli ette nähtud seitse ruutmeetrit ühe voodi kohta, siis sellele pinnale ei mahu tänapäeval haige koos oma voodiga hästi ära,» selgitas Kruup. Tänapäeval on intensiivravis voodikoha jaoks ette nähtud 25 ruutmeetrit. «Seda ei ole liiga palju, sest palat on triiki tehnikat täis,» kinnitas ta.
/nginx/o/2018/06/05/7885669t1hee17.jpg)
Uues haiglas on 280 meetrit pikk koridor, millest ühele poole jääb polikliinik ja teisele poole haigla. Kõik palatid tulevad ühekohalised, sest haiged soovivad suuremat privaatsust, samas «ei pea haigla enam arvutama, kas vabu kohti on n-ö poiste või tüdrukute palatis». «Teine asi on meditsiinilise ohutuse pool, sest pannes nõrgenenud organismiga haiged kokku, on nakatumisoht oluliselt suurem,» lisas Kruup.
Kuigi uude majja tuleb ka nakkusosakond, pole Kruubi kinnitusel põhjust nakkusohtu peljata, selleks planeeritakse ohutud liikumisteed ja kasutatakse rõhugradatsiooni. «Palatis on alarõhk, isolaatoris pisut kõrgem ja koridoris veel kõrgem, et palatis olev koll välja ei pääseks,» rääkis ta.
Enam kui pooled palatid tulevad standardist suuremad, et näiteks paarisaja inimesega suurõnnetuse korral oleks võimalik sinna paigutada teine haige lisaks.
Miks kolitakse haigla magalasse?
«See on suurte linnade häda, et kesklinnas pole nii palju vaba maad,» selgitas Kruup. Tema sõnul ei taba superhaiglat Viljandi või Võru haigla saatus, mis ehitati linnapiirile.
«Need haiglad rajati Nõukogude Liidu armee poolt evakuatsioonihospidalideks haavatud sõdurite evakueerimiseks, et kui linna pommitatakse, siis haigla jääb alles,» rääkis Kruup. Keilasse aga rajati suur haigla seetõttu, et Tallinnast valdavalt tuul Keila suunas ei puhu.
«Kui Tallinn peaks saama raketitabamuse, siis tuul radioaktiivset saastet Keilasse ei kanna. «Sellepärast ehitati need haiglad sisuliselt metsa ja kohalike inimeste arvamine, et haigla võiks olla linnas, ei lugenud, ükskõik kui palju käisid Eesti tervishoiujuhid Moskvas,» sõnas Kruup.
Kuigi pealinn on otsustanud keskhaiglad liita, on sünnitusosakondi ka edaspidi kaks – üks on superhaiglas ja teine rajatakse Mustamäele lastehaigla kõrvale. «Sünnitusmajad võiksid olla eraldi, et kui ühega midagi juhtub, siis on koht, kus sünnitada. See on kaduvväike tõenäosus, aga seda tuleb ikkagi ette,» sõnas Kruup.
/nginx/o/2018/06/06/7885832t1h9999.jpg)
Suurhaigla kõrvale peaksid tulema tervisekeskus ja hotell, mis projektijuhi kinnitusel on Skandinaavias täiesti tavaline haiglalinnaku osa. Hotell oleks mõeldud nii tudengitele, välistohtritele kui ka patsientidele. «See hoiab kokku voodipäeva peale kuluvat raha ja teiselt poolt haiglas lühikest aega töötavate inimeste aega,» sõnas Kruup. Nõukogude ajal olid haiglate juures sellised ühiselamud ja külaliskorterid olemas, kuid need erastati omal ajal. «Nüüd olema ringiga tagasi ajas, kus neid on vaja,» lisas ta.
Superhaigla valmides saab sellest Eesti suurima tegevusmahuga raviasutus ning see sobib väga hästi teadustööks. «Kliinilise teadustöö jaoks on vaja tegevusmahtu, mis annab palju erinevat uuringumaterjali ja seda (uuringuid – toim) teevad tavaliselt ülikoolid,» rääkis Kruup. Sellistes haiglalinnakutes on üldiselt ka teaduslinnaku osa, mida haigla ülikooliga kahasse haldab. «Milline ülikool... Siin ma ütleksin, et kes ees, see mees,» sõnas Kruup.
Hiiglaslik hoone
Tallinna Haigla peaks valmima aastal 2025.
Alginvesteering hoonestusse on ligikaudu 300 miljonit eurot, investeeringud meditsiinitehnoloogiasse 10 aasta intervalliga umbes 60 miljonit eurot.
Kaheksakordne maapealne hoonekompleksi brutopind ulatub 144 645 ruutmeetrini.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)