Herkel: Kesk ja Reform võiksid oma eurosaadikuid usaldada
Paari nädala eest kinnitas Toomas Savi, et tema ei kavatse eurovalimistel kandideerida, kui nimekirjad jäävad suletuteks. Sellega väljendas Reformierakonna seeniorpoliitik oma ühest poolehoidu avatud nimekirjale, kus valija hääl maksab. Toomas Savi seisukoht erineb selgelt suletud nimekirju pooldava Reformierakonna seisukohast.
Veidi ettevaatlikumalt argumenteerib eilses Eesti Päevalehes avatud nimekirjade kasuks Keskerakonna eurosaadik Siiri Oviir. Oviiri seisukoht erineb küllalt selgelt vähemalt sellest Keskerakonna seisukohast, mida väljendati kaks aastat tagasi eelmises Riigikogus - siis, kui Reformi- ja Keskerakonna häältega valimisnimekiri suletuks muudeti.
Hiljem on Keskerakond selles küsimuses ilmutanud üsna erinevaid seisukohti. Keskerakonna positsioon sarnaneb serviti seisva mündiga, mis ootab ja mõtleb, kummale poole kukkuda.
Meenutame, et 2004. aasta Euroopa parlamendi valimistel kehtis avatud nimekirja põhimõte. Näiteks Siiri Oviiril võimaldas see valituks saada just tänu isiklikele häältele, mida ta kogus rohkem kui Keskerakonna planeeritud esinumber. Võimalik, et kellegi jaoks oli see suur pettumus.
Siiski tahaks kutsuda Keskerakonda ja Reformierakonda oma eurosaadikuid usaldama ja toetama avatud nimekirja põhimõtet, nagu toetab seda enamus teisi erakondi.
P. S. Sellest on küll väga palju räägitud, aga korrakem avatud nimekirja eelised siin veelkord üle:
Valija tahab, et ta hääl maksaks, ta tahab hääletada kindla kandidaadi poolt. Selle võimaluse äravõtmine pole õiglane. Valikuvabaduse piiramine võib inimesi poliitikast veel enam eemale peletada. Madal osalusprotsent oli probleem juba eelmistel eurovalimistel ja suletud nimekirjad üksnes süvendaksid seda tendentsi.
Valimissüsteem olgu ühtne. Eesti valimissüsteemile on ette heidetud keerukust, kuid samas on ta hästi tasakaalustatud. Nii Riigikogu kui ka kohalike volikogude puhul valitakse korraga nii nimekirja kui ka kindlat kandidaati. Nii oli ka eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Nüüd, kus see süsteem on mõistetavaks saanud, on eriti halb teistsuguse põhimõttega segadust külvata.
Säästkem erakondi. Suletud nimekiri paneb erakondade ette ülesande, mille lahendamine tekitab liiga palju kirgi ja mille tulemus külvab igal juhul umbusku. Erakondade mainele tuleb kasuks, kui kandidaatide lõplik reastamine jääb valija teha. Kaheteistkümne kandidaadi väljasõelumine ja esialgne reastamine on erakondade jaoks piisav ülesanne.
Motiveerigem kandidaate. Suletud nimekirja puhul tekib küsimus, miks peaksid pingutama kandidaadid, kes on rea lõpus. Pooltel puudub isegi teoreetiline võimalus valituks osutuda. Kui nad ka püüavad kampaaniat teha, ei ole see valija jaoks usutav. Usutava ja kõrgelt motiveeritud valimisõhustiku tagab avatud nimekiri, kus iga kandidaat tahab koguda isiklikke hääli