«Maailm ei ole aga must-valge. Mul on antud küsimust põhjust lähemalt kommenteerida, kuna olen selles ettevõttes aastatel 2011-2014 turunduse- ja kommunikatsioonijuhina töötanud ja tean, milline vaev on Tallinna vanalinnas ettevõtlusega tegeleda ja sealjuures kultuuripärandit ajastutruult edasi anda,» lisas ta.
Solman nentis, et kõneleb antud juhul kindlasti ka kui Olde Hansa endine töötaja, kuid lisas, et tänu sellele oskab ta selle asutuse väärtust Tallinna vanalinnale paremini näha.
«Olde Hansat puhul tuleb vaadata ka teisi tahke: tegutsedes restoranimaastikul, on ta lisaks keskaegse toidukultuuri tutvustamisele otseselt seotud keskaegse Tallinna vanalinna kultuuripärandi hoidmisega. Olde Hansa on pikaaegselt investeerinud ja korras hoidnud 15. sajandist pärit keskaegseid hooneid Vana-Turu kaelas ja oma keskaegse Meistrite Gildiga rikastanud vanalinna kultuurielu,» rääkis ta.
«Teiseks on tegemist vanalinnas konkurentsivõimelist turuhinda maksva pikaajalise ettevõttega, kes tagab vara omanikule oodatud tulu ja peab korras kõrge kultuuriväärtusega hooneid. Tallinna vanalinnas pikaajaliselt ettevõtlust arendada ja nõutud investeerimiskohuseid täita ei ole lihtne ülesanne,» sõnas Solman.
Muidugi oleks linn võinud ka avaliku pakkumise korraldada, kuid see ei pruugiks olla parim ega heaperemehelikum lahendus, arvas Solman.
Reformierakond: otsus tekitab küsimusi
Samas volikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Kristen Michal leidis, et linna varade kasutusse andmine peaks printsiibis toimuma avalikul konkursil. Otsustuskorras tehtav otsus ei anna võimalust hinnata, mis oleks olnud alternatiivid ja antava vara väärtus, lisas ta.
«Otsustuskorra eelistamine loob, põhjendatult või mitte, võimaluse, et otsusetegija võib soovida otsusetegemisel ka muud kui avalikku kasu. Tallinna juhtidega seotult on kahjuks korruptsioonijuhtum avalikkuse ees pea iga nädal, seda enam peaks riske ennetama, et mitte hiljem rääkida üllatusest,» rääkis Michal.
Ta lisas, et avalikul vara kasutusse andmisel on ettevõttele, kes seal pikalt toimetanud alati võimalus «kaitsekilbina» enampakkumise võitja asemele asuda võitja pakutud tingimustel. «Selliselt on maksumaksja vara heaperemehelikult ja tegeliku väärtuse alusel kasutusse antud. Miks nii ei toimetatud, ehkki võimalus ju oli, tekitab mõistetavalt küsimusi.»