Riik ja linn on Tallinna loomaaia hüljanud

Jääkarude elutingimusi hindab Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal oma asutuse nigelaimateks: need ei vasta jääväljade avarusega harjunud loomade vajadustele. Foto: Liis Treimann

Briti loomakaitseühing andis eile avaldatud raportis Eesti loomaaedade kohta hävitava hinnangu. See hinnang kubiseb vigadest, ütleb Tallinna loomaaia juhataja Mati Kaal, tunnistades samas, et pideva rahapuuduse tõttu ei vasta paljude loomade elutingimused tõepoolest loomade vajadustele.

Esimese asjana ma tõmbaks selle siin buldooseriga maha, ütleb Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal ning viipab käega selja taga lösutavate räämas betoonkarpide poole, kus pesitsevad karud, tiigrid, leopardid ja puuma.

Suur valge jääkaru tukubki parajasti loomaaia direktorist mõne meetri kaugusel, nina puuri vahelt väljas. Teine karu kükitab samal ajal natuke maad eemal basseini kohal ja teeb vee sisse suure portsu oma häda. Bassein on siin tinglik nimetus, karul poleks seal ehk isegi ruumi ümber pöörata, ujumisest rääkimata.

«Jääkarude tingimused ongi ilmselt meie loomaaia nõrgim külg,» nendib ka Kaal. «Ruumi ja ujumisvõimalust on selgelt vähe.»

Karm hinnang

Eile avaldas Suurbritannias baseeruv loomakaitseühing Born Free raporti «European Union Zoo Inquiry 2011», mis käsitles loomaaedade seisu erinevates Euroopa riikides.

40-leheküljeline hinnang Eesti kohta on hävitav. Eestis on ebaõnnestunud loomadele sobivate elutingimuste pakkumine, avalikkuse harimine, ebaõnnestunud on konserveerimispingutused ning loomade tervis ja heaolu on ohus.

Tallinna loomaaia kohta heidetakse ette just jääkarude, samuti aga ka hüäänide, tiigrite ja kääbusjõehobu elutingimusi. Ruumi on vähe, loomadel pole kohta, kus ujumas käia, pole mängimise ja füüsilise tegevuse võimalusi.

Kusjuures hinnang Tallinna loomaaiale on veel suhteliselt positiivne. Samas raportis räägitakse ka RMK-le kuuluvast Elistvere loomapargist ja kahest eraloomaaiast – Mini Zoost Pärnus ja Alaveski loomapargist Võrumaal. Nende kohta on etteheited veel rängemad.

«See raport kubiseb vigadest,» ei arva Kaal kõneks olevast paberist kuigi palju. «Vigu pole ainult Eesti kohta, ka muude riikide puhul on näha, et nad on teinud järeldusi lihtsalt copy-paste meetodil, nii et kirjaveadki on sisse jäänud.»

Tallinna loomaaia juhil on selles mõttes õigus, et Born Free pole kindlasti sõltumatu ega neutraalne organisatsioon. Need on inimesed, kelle arvates ei tohiks loomi üldse loomaaias pidada. Siiski ei tähenda see, et raportis tõstatatud teemasid poleks üldse olemas.

Tegelikult rõhutab ka Tallinna loomaaia enda arengukava, et nende nõrgim külg on Nõukogude sõjaväeladudest kohandatud ajutised hooned, mis ei vasta loomade vajadustele ega euroliidu loomaaiadirektiivi nõuetele. Need ongi need betoonkastid, mille juhataja tahaks kohe maha tõmmata.

««Ajutised» on need juba mitukümmend aastat ja lõppu pole kusagil näha. Jääkarude puhul on meil kava olemas, võiks kohe ehitama hakata, kui leiaks kolm või neli miljonit eurot,» räägib Kaal.

Miinimumnõuded täidetud

Kuna raha aga pole, kasutab loomaaed igasuguseid hädalahendusi. Näiteks tiigrite puhul tõmmati betoonkastidel vaheseinad maha, et tekitada üks suurem ruum, kus tiigrid kordamööda käia saavad. Teine peab samal ajal kitsukeses karbis aega veetma.

Suure musta karu baribali puhul aga ootab loomaaed lihtsalt tema surma. «Ta on muldvana loom, tal pole enam vahet, missuguses puuris ta on,» räägib Kaal. «Kui tema sureb, siis jätame puuri lihtsalt tühjaks.»

Teine koht, kus Tallinna loomaaia juhataja tahaks lammutada, on sõraliste kollektsiooni elupaigad. «Need puidust putkad said omal ajal kolimisega treilerite peal toodud ja seisavad siiani,» viitab Kaal.

Samuti vajaks kõvasti parandamist paksunahaliste, see tähendab jõehobude ja nina­sarviku elupaik. Ninasarvik suri küll mõni aeg tagasi ära ja uut pole muretsetud just sellepärast, et pole normaalset kohta, kuhu looma panna.

Kääbusjõehobudega on sarnane lugu. «Minimaalsed tingimused on küll täidetud, kuid ideaalne see muidugi pole,» ütleb Kaal.

Seda rõhutab ta mitu korda: miinimumnõuded on Tallinnas loomadele täidetud, lihtsalt ideaalist ollakse paljude puhul veel kaugel. Üritatakse kogu aeg parandada, aga nagu Kaal ka ise ütleb, ongi see selline lipp lipi peal jupphaaval tegemine. See ei tähenda, et kõik oleks halvasti.

«Leopardide uus puur on peaaegu ideaalne,» ütleb Kaal. Suures kõrge võrguga – ainuüksi see võrk maksis miljon krooni – kaetud kodus sammubki lumeleopard ringi, turnib kaljudel, sahistab rohus. On ruumi, on võimalusi, ka külastajatel hea vaadata.

Heas korras on ka elevantide elukoht ja ideaalilähedane on hüäänide uus kodu. Näiteid võiks rohkemgi tuua.

Ükski ametkond ei vastuta

Ideaali ehitamine nõuab aga raha ja raha pole Tallinna loomaaial peaaegu üldse. Näiteks eelmiseks aastaks ei saadud midagi, sellel aastal on investeeringuteks 225 000 eurot.

Kusjuures Tallinna loomaaia arengukava, mille Tallinna linn on 2007. aastal kultuuriväärtuste ameti juhataja Anu Kivilo allkirjaga kenasti kinnitanud, räägib hoopis teistest summadest. 2010. aastaks oli planeeritud investeeringuteks 13 miljonit eurot ja tänavuseks kuus miljonit.

«Need olid teised ajad ja eks nende arengukavadega on Eestis nagu ikka,» ohkab allkirja andja nüüd.

Aga vähemalt sama palju on süüdi ka Eesti valitsus, kes nii Tallinna loomaaia kui ka üldiselt kogu riigi loomaaianduse täiesti unarusse jätnud.

Asi algab juba sellest, et pole ühtegi ministeeriumi, kelle teema loomaaiandus oleks. Nii mugav on öelda: loomaaed kuulub linnale. Aeg-ajalt tilgutab raha kultuuriministeerium, viimati liikus raha keskkonnaministeeriumi kaudu.

Veel hullem on seis järelevalve ja regulatsioonidega. Seda just nagu tehakse, aga väga erinevatest kohtadest ja konkreetselt loomaaedade kohta mitte.

Näiteks kui RMK kolm aastat tagasi Elistvere loomapargi üle võttis, pidid nad loomahoidu ja külastajate ohutuse tagamist õppima Tallinna loomaaia juures, sest ametlikke reegleid pole.

Nii võib teoreetiliselt ka juhtuda, et pruunkaru saab Eestis pidada niimoodi, et puuril pole ühtegi hoiatussilti, pole kraavi ega tõket ning laps võib rahulikult käe karu lõugade vahele pista. Sest reegleid ega terviklikku süsteemi lihtsalt pole.

Loomaaianduse teema hajub kultuuriministeeriumi, keskkonnaministeeriumi, põllumajandusministeeriumi ja haridusministeeriumi vahel ära ja pole lõpuks enam kellegi asi.

«Kui ma saaksin igal aastal 100 miljonit krooni ja kümme aastat aega, siis ehitaksin Eestile ideaalse loomaaia. Mul on ideaal silmade ees, aga ega minu silmad seda ei näe,» ütleb Kaal lõpetuseks. Ta küll naeratab seda öeldes, aga öeldu sisu on nukker.

Etteheited Eestile

Euroopa Liidu loomaaedade uuring «EU Zoo Inquiry 2011» hindas 21 riigi 200 loomaaia vastavust kohalikele ja Euroopa seadustele. Loomakaitseorganisatsioon Born Free ja Euroopa loomakaitsjaid ühendav võrgustik ENDCAP tuvastasid Eesti loomaaedades eelkõige järgmised puudused:

•    Loomaaiadirektiivi kohaselt peavad loomaaiad panustama liigikaitsesse. Loomakaitseseadus sellist nõuet ei sisalda. Eesti Loomakaitse Seltsi arvates peaks seaduses eristama loomaaedasid, mis tegelevad üksnes koduloomade ja põllumajandusloomade näitamisega, nendest loomaaedadest, mis näitavad looduses elavaid liike. Eestis näidatakse metsloomi loomaaedades hariduslikul eesmärgil, mis peab loomaaia tegevuses olema olulisel kohal, kuid see ei saa olla loomaaia eksisteerimise ainus põhjus. Oluline roll peaks olema liigikaitsel.

•    Loomaaia tegevusluba antakse tähtajatult, arvestamata seda, et uute loomade lisandumisel loomaaia kollektsiooni ei pruugi loomaaed enam vastata talle esitatavatele miinimumnõuetele. Puudub regulatsioon loomaaia tegevusloa muutmise kohta. Kui loomaaed rikub pikema aja vältel nõudeid, puudub võimalus looma­aeda sulgeda, samuti ei ole riigil nägemust, mis saab sellisel juhul loomadest. Loomakaitseseaduse järgi saab loomaaia tegevusloa kehtivuse peatada, mis tähendab seda, et loomaaed ei saa avalikkusele loomi näidata. Siiani ei ole Eesti ametivõimud seda võimalust kasutanud.

•    Loomaaedades elavad paljud loomad kehvades tingimustes vaatamata sellele, et tingimuste oluliseks parandamiseks ei ole tarvis suuri kulutusi teha. Näiteks saab loomade keskkonda rikastada varjumiskohtade, okste või mänguasjade lisamisega aedikutesse. Tihtipeale ei arvestata looma aedikus pidamisel looma liigiomast käitumist, näiteks puudub loomal ronimis- või kraapimisvõimalus.

•    Järelevalveasutused ei kontrolli regulaarselt loomaaedades peetavate loomade pidamistingimusi või on kontroll puudulik. Avalikkusele ei ole selge, millise asutuse poole saab kaebusega pöörduda. Inspektoritel puuduvad teadmised ja ettevalmistus hindamaks loomaaialoomade heaolu ja tervist (eelkõige mis puudutab loomadele liigiomase käitumise võimaldamist ja loomade psüühilist tervist).

•    Koostatud raportite eesmärk on osutada probleemidele, mis seonduvad liikide kaitsega mõnes riigis, ning tagada parem loomaaiadirektiivi täitmine nii Euroopa Liidu kui riigi tasandil rohkem kui 4000 loomaaias üle Euroopa.

Allikas: Eesti Loomakaitse Selts