Riigihalduse ministri kuus mõtet tõhusast riigist

Janek Mäggi Foto: Andrus Peegel

Riigihalduse minister Janek Mäggi (Keskerakond) kirjutab tänases Postimehe arvamusloos, et vajalik on tagada jätkusuutlik areng ning Eesti ei vaja õhukest, vaid tõhusat riiki. Postimees tegi kokkuvõtte ministri mõtetest.

Ei pea tegema reforme reformide otsa

Mida me peame tegema, et Eesti saaks valmis? Reforme reformide otsa? Pigem mitte. Me vajame pidevat protsessi, mis muudab iga päev meie elu paremaks. Reformil on algus ja lõpp, protsess on kestev – igavene nagu elu kulg.

Me ei tohi vähendada töökohti seepärast, et on Excel, mis seda nõuab. Peame mõtlema, kas riik suudab teha kõike seda, mida me riigilt ootame, piisavalt hästi. Ja huvi tundma, kas riik peab kõiki neid asju tegema, mida ta praegu teeb. Suure tõenäosusega on just selle küsimuse vastuses peidus kõige enam kokkuhoidu.

Ministeeriumid võiks ära kaotada

Eesti ametnikkond on nutikas armee, mis on pidevas muutumises, arengus. Nad on innukad ja lojaalsed oma kodumaale. Nad otsivad kogu aeg, kuidas saab paremini. Mulle meeldib idee, et Eesti võiks ära kaotada ministeeriumid, neid silotorne, mis paraku sunnivad tegevusi dubleerima, pole suure tõenäosusega vaja.

2300 töötajast võiks poliitika loojate ja kujundate hulk vähendada nii, et nad kõik mahuksid tänasesse superministeeriumi hoonesse, millest saaks Eesti riigimajade peakontor. Tugevnevad ametid, tegevussuundi juhivad valitsuse liikmed. Rootsi ja Iirimaa on toimivad eeskujud.

Funktsioonita majad tuleks lammutada

Riigimaju arendades näeme, et Eestis ei ole mitte liiga vähe kinnisvara, vaid liiga palju. Eesti vajab riiklikku kinnisvarapoliitikat, kuid ka avaliku ruumi kujundamise poliitikat, mis aitab igale hoonele leida parima funktsiooni või ta hoopiski lammutada, kui funktsiooni leida ei õnnestu.

Riik peab lahendama kahanevates linnades tühjaks jäänud hoonete probleemi. Kui me ei leia kedagi, kes soovib neis mahajäetud majades elada, isegi kui me need renoveerime, mis võib uute ehitamisest kallimgi olla, tuleb need lammutada. Riik peab kohanema demograafiliste muutustega, nagu me kõik. Mitte aeg-ajalt, vaid iga päev.

Eestil pole tahtmist olla e-riik

E-riigi edu ja häda on samuti Eesti vastuolude generaator. Me tahame paista maailma kõige innovaatilisema riigina, kuid meil ei ole sisemist jõudu ja motivatsiooni, julgelt öeldes tahet ja vajadust, seda olla.

Kui me ei peaks seisma pikkades sabades ei pangakontoris ega politsei- ja piirivalveametis, et oma dokumente korda ajada, ei oleks probleemi. Aga me peame. Kirg e-riigi järele ning suutmatus temani jõuda ei ole mitte ainult avaliku, vaid ka erasektori murelaps. Olen seisnud tunde nii avaliku kui ka erasektori moodsates teenindusbüroodes. Ometi tunneb mu telefon mind näo järgi ära, kuid teenindaja seda teha ei või.

Areneda ei tohi hoogtöö korras

Ühest küljest on haldusreform tehtud, kuid teisest küljest ei ole me selle tulemusega piisavalt rahul. Reformi teostamine oli hädavajalik, kuid protsess peab jätkuma. Et ühiskond saaks sellest reaalset kasu. Me peame arenema kogu aeg, mitte ainult hoogtöö korras.

Riigi plaan viia Tallinnast välja 1000 riigipalgalist töökohta on pälvinud nii heakskiitu kui ka kriitikat. Kõik tarmukad inimesed mõistavad, et kui maal ei ole tööd, ei saa seal elada. Üks kolmest peamisest soovitusest, kuidas inimene saab ise oma elu õnnelikumaks muuta, kõlab nii: «Koli oma töökohale lähemale!»

Kriitikuile peab ütlema, et Eesti Vabariik ei saa asuda ainult Tallinnas. Regionaalpoliitika eesmärk on riigi terviklik areng, mistõttu mõni näiliselt ebatõhus otsus võib riigi kui terviku jaoks olla üheskoos teiste otsustega eluliselt tähtis ja erakordselt mõistlik. Tõhusamast tõhusam.

Inimene vajab nii õnge kui kala

Eesti Suur Vastuolu, tüvikonflikt on selles, kui palju me peame heaolu parandamisel usaldama kodanikku ennast, kui palju peab meid aitama riik. Mõlema käsitluse äärmus viib tasakaalust välja, viib endast välja.

Mehe parim soovitaja on loomulikult mees ise. Kuid väga tihti vajab hakkaja mees ka kindlaid käemehi, et järje peale saada. Õhukeseks kulunud küsimus õngest ja kalast on saanud uue kuju. Me ei taha inimesele anda ei õnge ega kala, aga tegelikult vajab ta mõlemat.