INTERAKTIIVNE GRAAFIK: Riigireform tooks Toompeale märkimisväärse kaadrivahetuse

Riigireformi Sihtasutuse loonud 28 ärimeest käisid nädala alguses välja idee, et riigikogu koosseisu värskena ja laiapõhjalisena hoidmiseks seatakse sisse kord, mille järgi ei tohiks parlamendisaadik olla riigikogus rohkem kui kaks korda järjest.

See tähendaks märkimisväärset muudatust Toompeal: praegusest koosseisust ei saaks pärast 2019. aasta valimisi jääda riigikokku 47 rahvasaadikut (vt täpsemalt graafikust).

Postimees on välja toonud ka need praeguse koosseisu liikmed, kes on üle kahe korra järjest riigikogus olnud ning kes ärimeeste idee järgi oleks pidanud ka praegusest koosseisust välja jääma. Oluline on rõhutada, et tegu on hetkel vaid esialgse ideega. 

Muudatustega tutvumiseks kliki «eemalda üleliigsed» nupule. 

14. mail asutasid 28 ettevõtjat Riigireformi Sihtasutuse, et põhjalikult uuendada Eesti riigi senist ülesehitust. Ühe riigireformi ideena käidi välja muudatused riigikogus. Rahvaesinduse värskena ja laiapõhjalisena hoidmiseks seatakse sisse kord, et järjestikuliselt võib riigikogu liikmeks olla ainult kaks koosseisu. Kui taoline põhimõte juba praeguse, XIII Riigikogu koosseisu puhul kehtiks, tähendaks see olulist muudatust 47 Riigikogu liikmele.

Teine oluline muudatus oleks Eesti parlamendiliikmete arvu vähendamine senise 101 asemel 77ni. Vastavalt riigikogu koosseisu vähendamisele vähendatakse ka parlamendi komisjonide arvu ja korrigeeritakse nende pädevust. Vabanenud vahendite arvelt suurendatakse komisjonide ja riigikogu liikmete erialast ning administratiivset võimekust, sealhulgas alaliste ja ad hoc ekspertide palkamise kaudu.

Riigikogu liikmete arvu vähendamist on kritiseerinud peaminister Jüri Ratas, öeldes ERRi uudisteportaalile, et kui hakata riigikogu liikmeid vähendama, vähendatakse ka võimalust väiksematel erakondadel riigikokku saada.

Postimees avaldab Riigireformi Sihtasutuse riigireformi põhikomponendid täismahus:

RIIGIKOGU

Parlamentaarses riigikorras on riigivõimu keskmeks rahvaesindus – Riigikogu. Riigikogust saavad legitiimsuse kõik ülejäänud riigivõimu instrumendid: Vabariigi President, Vabariigi Valitsus ja teised põhiseaduslikud institutsioonid. Seadusloome kaudu määrab Riigikogu suuna ühiskonna arenguks.

Riigikogu kui kogu avaliku võimu kese ja lähtekoht peab seeläbi olema riigireformi kese ja riigireformi rollimudeli looja, otsustades lisaks teiste riigiasutuste reformimise põhiküsimustele ka iseenda reformimise. Riigikogu enda reformimisel on ülitähtis signaliseeriv tähendus. Riigikogu reformimine on märgiline, suunda andev, eeskuju loov.

Riigikogu kaalu ja tähendust suurendatakse parlamentaarsele riigile kohaselt. Riigikogu töökorraldus muudetakse paindlikumaks ja operatiivsemaks, sealhulgas ja eriti reageerimisel akuutsetele poliitilistele sündmustele. Revideeritakse olemasolevaid Riigikogu töövorme ning võetakse kasutusele uued, mujal maailmas kasutamist leidnud ja end õigustanud parlamentaarse töö meetodid nagu erakondade esimeeste debatid, parlamentaarsed kuulamised ja uurimised jmt.

Riigikogu on ühiskondliku kokkuleppe ja tahte kõige tähtsam institutsioon ning tema koosseis on selle kokkuleppe ja tahte tähtis tulemus. Seepärast suurendatakse Riigikogu osa ja kaalu poliitikate ja poliitiliste initsiatiivide ning asjakohaste eelnõude algataja ja teostajana. Nimetatud uuenduste eelduseks on uue Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse väljatöötamine.

Muutustele sümboltähendusega on Riigikogu koosseisu vähendamine. Eesti lähi- ja eeskujuriikide parlamendi liikmete arv 1 000 000 elaniku kohta näitab järgmist: Eesti – 77 (kohta), Läti – 52, Leedu – 50, Soome – 36, Rootsi – 35, Norra – 32, Taani – 31. Seega peaks Eesti parlamenti vähendama vähemalt 10 kuni 20 koha võrra.

Vastavalt Riigikogu koosseisu vähendamisele vähendatakse (konsolideeritakse) Riigikogu komisjonide arvu ja korrigeeritakse nende pädevust. Vabanenud vahendite arvelt suurendatakse komisjonide ja Riigikogu liikmete erialast ning administratiivset võimekust, sealhulgas alaliste ja ad hoc ekspertide palkamise kaudu.

Rahvaesinduse värskena ja laiapõhjalisena hoidmiseks seatakse sisse kord, et järjestikuliselt võib Riigikogu liikmeks olla ainult kaks koosseisu.

RAHVA KAASAMINE

Rahva sisuliseks kaasamiseks on vaja senisest enam kutsuda rahvast ühiskondlikes asjades arvamust avaldama, väitlema ja otsustama.

See eeldab praegu olemasolevate võimaluste ja viiside laiendamist ning tähendab ennekõike rahvaküsitluste ja -hääletuste laiemat kasutamist. Rahvaküsitlus annab indikatsiooni poliitiliste otsuste ettevalmistamiseks ja tegemiseks. Rahvaküsitluse tulemused ei ole õiguslikult siduvad, kuid on poliitiliselt suunda andvad. Rahvahääletusega antakse õiguslikult siduv otsustus olulisemates ning poliitiliselt vastuolulistes küsimustes.

Rahvahääletuste laialdasem kasutamine võimaldaks ületada kaasamise kohatise näilikkuse ning selle kaudu vähendada rahva ja võimu vastastikust pinget ning võõrandumist, samuti ületada üleskerkinud tupikseise.

Eesti parlamentarism on piisavalt tugev, et Riigikogu koalitsioon ei peaks tundma poliitilist hirmu, kui opositsioon peaks püüdma liialt sagedaste rahvahääletuse ettepanekutega avaldada poliitilist survet.

Rahva avalikes asjades osalemise suurendamiseks on vaja seadustada rahvaküsitlus ja selle kord. Lisaks on vaja ära muuta Põhiseaduse § 105 lg 4 ning edaspidi mitte siduda rahvahääletusel seaduseelnõu tagasilükkamist Riigikogu laialisaatmisega.

VABARIIGI VALITSUS JA PEAMINISTER

Täitevvõimu tõhususe ja moderniseerimise hindamise eelduseks on terviklik ülevaade kogu täitevvõimu sektorist ning selle võrgustikust (organitest) ja tema funktsioonidest, sealhulgas seal töötavate inimeste arvust ja tehtavatest kulutustest.

Hinnanguliselt on täitevvõimu organisatsioon endiselt vohavas staadiumis, eriti märkimisväärne on ülemehitatus avaliku võimu alama ringi asutustes: ametites, inspektsioonides, sihtasutustes jmt. 

Täitevvõimu ülepaisutatuse vähendamine ning tõhususe suurendamine eeldab järgmisi üldsamme:

• peaministri kui riigi tegevjuhi ja peastrateegi institutsionaliseerimine;
• ministeeriumite arvu vähendamine nende konsolideerimise kaudu valdkonna ja vajadusepõhisusest lähtudes; keskvalitsuse (ministeeriumid) koondamine pealinna;
• ministrite selge määratlemine Vabariigi Valitsuse liikmete ja valdkondade poliitiliste juhtidena ning nende täielik vabastamine ministeeriumite administratiivjuhtimise ülesannetest;
• ministeeriumite allasutuste arvu, koosseisude ja funktsioonide vähendamine, vältimaks tegevuste dubleerimist, põhjendamatut bürokraatiat, ettekirjutuste ja piirangute seadmist;
• Eesti arengu strateegiakeskuse väljakujundamine peaministri juures;
• riigi tugiteenuste edasine konsolideerimine;
• avalike teenuste kättesaadavuse ja lihtsuse huvides ning kaugtöökohtade loomiseks (lairiba) interneti kättesaadavaks tegemine üle Eesti nii kiiresti kui võimalik.

Peaminister peaks saama iseseisva pädevuse ning olema Eesti Vabariigi riikliku arengu strateegiliseks juhiks (peastrateeg). Lisaks on see oluline peaministri ja ministrite alluvussuhte määratlemisel, eriolukordades ning riigikaitses. Adekvaatset riigiõiguslikku regulatsiooni vajab riigivõimu järjepidevuse tagamine erandlikes olukordades.

Kehtiva Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on peaministri pädevuskataloog kitsas. Suures ulatuses on peaministri pädevus seotud Vabariigi Valitsuse töö korraldamise ja juhtimisega. Iseseisev, institutsionaalne pädevus on minimaalne. Eesti Vabariigi strateegia kujundamiseks pole peaministril ressurssi, volitusi ega institutsionaalset võimekust.

Riigikantselei praeguse strateegiabüroo, Riigikogu Arenguseirekeskuse ning Eesti Panga asjakohaste struktuuriüksuste ja spetsialistide baasil ning vajadusel teisi oma ala eksperte kaasates luuakse peaministri otsealluvusse Eesti Vabariigi Strateegiakeskus. Enesestmõistetavalt ei ole Strateegiakeskus parlamentaarsest riigikorraldusest väljaspool seisev üksus. Riigi strateegia saab eluõiguse alles pärast Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu poolt kinnitamist.

Vaadatakse kriitiliselt üle ja hinnatakse keskvalitsusest alamalseisvate asutuste (ametite, inspektsioonide, sihtasutuste jmt) vajalikkust ja tõhusust riigivõimu teostamisel. Vähendatakse nende arvu, bürokraatiat ja dubleerimist. Konsolideeritakse sarnaseid funktsioone täitvad asutused (nt keskkonnaseire ja -kaitse, registrid jmt).

Dubleerimise vähendamise ning konsolideerimispilguga tuleb üle vaadata riigi finantsasutuste − Eesti Panga, rahandusministeeriumi, finantsinspektsiooni − pädevus ja toimimine.

Autonoomselt toimivad avaliku võimu asutusedpaigutatakse võimaluste piires pealinnast väljapoole, toetamaks Eesti ühtlasemat regionaalset arengut. Luuakse nüüdisaegsed tingimused kaugtööks ning seda toetatakse avaliku võimu üheprioriteedina.

Avalikus teenistuses soodustatakse riigiametnike horisontaalset liikumist võimuharude ja ametkondade vahel, samuti avaliku ja erasektori vahel. Seatakse tähtajaline piirang kõrgemate riigiametnike teenistusele ühesametkonnas.

Võimude lahususe ja sõltumatuse tagamiseks lõpetatakse õiguskantsleri ja riigikontrolöri osalemine Vabariigi Valitsuse istungitel ja valitsuskabineti koosolekutel.

VABARIIGI PRESIDENT

Vabariigi Presidendi kui riigipea roll ja funktsioonid parlamentaarses riigis vajavad ülemõtestamist.

Presidendi valimise kord vajab korrastamist vastavalt parlamentaarse riigikorralduse põhimõtetele.

Vabariigi Presidendi ametisoleku aeg muudetakse üheperioodiliseks ning ametiperioodi kestuseks kehtestatakse kuus (6) aastat.

Hinnatakse Vabariigi Presidendi põhiseaduslikke ametiülesandeid ning nende täitmiseks vajalike koosseisude ja eraldatud vahendite vastavust, vältimaks tarbetut dubleerimist teiste valitsusasutustega.

Hinnatakse Vabariigi Presidendi ametihüvesid, eemaldades sellest aegunu ning kõrvutades neid võrdlevalt peaministri ametihüvedega.

KOHALIKUD OMAVALITSUSED

Kohalikud omavalitsused on isekorraldusõigusega avaliku võimu osa.

2017. aastal tehtud haldusreform ei ole ajas ja ruumis lõplik. Paljudes Eestimaa paikades on eelnimetatud haldusreform päädinud ebamõistlike ja ebaratsionaalsete tulemustega, mis kõnelevad selgest vajadusest viia haldusterritoriaalne reform lõpule maakondliku omavalitsuse põhimõttel. Reformist on jäänud puutumata ligi 1/3 kogu Eesti omavalitsustest ehk Tallinna linn. Endiselt puudub selgus kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorraldustes. 

Saadud kogemus tõestab selle jätkamise vajadust. Võetakse suund haldusreformi järgmisele etapile, kus kohalikud omavalitsused kujundatakse ümber maakondlikul põhimõttel, säilitades suuremad linnad iseseisvate kohalike omavalitsusüksustena. 

Tulevikus on kohaliku omavalitsuse üksusteks Eestis maakonnad ja linnad, kellele selline staatus on seaduse alusel antud. Välditakse tegeliku või näiliku kahetasandilise kohaliku omavalitsussüsteemi teket.

Kohalike omavalitsuste maksubaas kujundatakseümber selliselt, et omavalitsustel tekiks legaalnemotivatsioon ettevõtluse arendamiseks ja soodustamiseks oma territooriumil ning et oleks välditud maal elavate inimeste ebavõrdne kohtlemine avalike teenuste kasutamisel.

Võetakse vastu pealinna seadus, eristades Tallinnas kui pealinnas selgelt kaks funktsiooni ja juhtimistasandit: 

• kohaliku omavalitsuse funktsioon, millele kohaldatakse üldist kohalike omavalitsuste õiguslikku regulatsiooni ja
• Tallinna kui riigi pealinna funktsioon ning tasand.
• Tallinna linnaosade suurus peab olema võrreldav ülejäänud Eesti valimisringkondade suurusega.
• Põhjalikku uuendamist vajab kohaliku omavalitsuse korralduse seadus.

KOHTUD

Demokraatlikus õigusriigis on kohus iseseisev riigivõim, kellel on enesekorraldusõigus. Selle tagamiseks viiakse I ja II astme kohtuhaldus Justiitsministeeriumi alt välja, muutes Kohtuhalduse Nõukoja iseseisvaks kohtuhalduse korraldamise koguks. Kohtuhalduse Nõukoda koosneks pooles osas kohtunikest ja pooles osas Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja õigusprofessioonide (advokatuuri, prokuratuuri) ning avalikkuse esindajatest, et suurendada kohtusüsteemi ja ülejäänud ühiskonna seotust ning vastastikust usaldust.

Kriitilist hindamist vajab demokraatiale ja põhiseaduslikkusele keskse tähtsusega põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve süsteem, mis on muutunud valdavalt abstraktseks normikontrolliks ja liigselt (juristide) kohtunike keskseks. 

Põhiseaduslikkuse kohtulikku järelevalvesse viiakse sisse individuaalkaebuste (otsepöördumiste) süsteem, et avardada põhiseaduslike väärtuste ja printsiipide mõtestamist ja kaitset. Vastavalt korrigeeritakse kohtukorraldust ning põhiseaduslike institutsioonide pädevust.

Kaaluda tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve funktsiooni täitmise organisatsioonilist kaasajastamist.

Algatatakse «kohtureform 2», mille sisuks on juurdunud, tardunud ja koormavate menetlusmudelite ja -meetodite, tähtaegade ja nõuete kriitiline hindamine, et muuta õigusemõistmine operatiivsemaks, vähem aega ja vahendeid nõudvaks ning lihtsamaks.

Vähendamaks kohtute ülekoormatust, soodustatakse vähemtähtsate vaidluste lahendamiseks eriliigiliste kohtueelsete ja -väliste vaidluste lahendamise organite loomist ning toimimist. 

SEADUSANDLUS

Korrastatakse ja ajakohastatakse Põhiseaduse tekst, kõrvaldades sellest ilmselged puudused, sisu kaotanud normid, täpsustades kehtivaid norme ja lisades uusi, Eesti arengut kajastavaid norme. Põhiseaduse korrastamise eesmärk on moderniseeritavale Eesti riikluse edasisele arengule parema põhiseadusliku aluse loomine. Riik ei tohi lubada Põhiseadusest möödavaatamist või selle rikkumist seal sisalduvate vigaste normide suhtes, kuna see devalveerib Põhiseadust ja õiguskorda tervikuna.

Otsustavalt vähendatakse normiloomet kõigil tasanditel. Eesti on ennast üle- ja kinni reguleerinud. Normide ja regulatsioonide rohkus toob kaasa inimeste võõrandumise õigusest ja riigist, üha laieneva surve tegeleda lõpmatute muutmiste eelnõudega ning sellega kaasnevate seletuskirjade koostamise, mõjuanalüüside jmt-ga. Teisalt suurendab see ametnike-bürokraatide massi kasvu samaaegselt nende initsiatiivi ja vastutuse vähenemisega. Eesmärgiks seatakse õigusloome mahu vähendamine nelja aasta jooksul ca 25%.

Kujundatakse poliitilist kultuuri, mis ohjeldaks massilist, sageli asendustegevuslikku õigusloomet. Riigikogu ei võta menetlusse eelnõusid, kui ei ole veenvalt tõestatud, et teisi lahendusi konkreetsetele probleemidele peale õigus(seadus)loomeliste meetmete ei ole. Seaduse tasemel reguleeritakse üksnes kõige üldisem ning välditakse detailide ja üksikasjade reguleerimist.

Jätkatakse kehtivate õigusaktide revisjoni ja konsolideerimist (kodifitseerimist) eesmärgiga vähendada seaduste ja muude õigusaktide arvu ning ülereguleerimist. 

Nüüdisaegse elu kiire muutumine ning ülereguleerituse ja bürokraatia vähendamise eesmärk nõuavad õiguse baasmõiste «seadus» sisu korrigeerimist. Loobuda tuleb levinud ja juurdunud mõiste «seaduse alusel» tekstilisest-formaalsest tõlgendusest ning asendada see mõistega «õiguse alusel». See loob võimaluse vähendada seaduse tasemel regulatsioone ning annab suurema operatiivsuse ja paindlikkuse. Seaduse tasemel õigusaktiga reguleeritakse ainult kõige üldisem ja olulisem. Ülejäänu reguleeritakse seadusest alamalseisvate aktidega: määruste, käskkirjade, otsuste, korralduste ning väljakujunenud hea tavaga.

Korrastatakse riiklikud registrid ja suurendatakse nende usaldusväärsust. Muudetakse normiks, et inimesel on kohustus esitada oma andmed ainult üks kord ja ta ei pea neid esitama mitmekordselt.

ÕIGUSKANTSLER

Õiguskantsleri ametkond arendatakse ombudsmani ametkonnaks sellele ametkonnale üldtunnustatult omaste funktsioonide ja pädevustega. Võrdõigusvoliniku amet konsolideeritakse õiguskantsleri ametkonda.

AMETNIKKOND JA HALDUSMENETLUS

Avalik teenistus on rahva huvide teenimine. Ametnike ülesanne on leida võimalusi, kuidas asju teha selle asemel, et otsida põhjendusi, miks midagi teha ei saa. 

Füüsilised ja juriidilised isikud suhtlevad riigiga, mitte erinevate ametkondadega. Edasiarendatavad e-riigi lahendused peavad tagama eelnimetatud põhimõtte realiseerimise.

Ametnikkonda vähendatakse järk-järgult nii, et võrreldes praeguse olukorraga väheneks järgmise nelja aasta jooksul ametnike arv avaliku võimu teostamise sektoris ca 50%.

Ametnikkonna vähenemisest tekkiv palgafondi kokkuhoid kasutatakse ära alles jäävate ametnike palkade tõstmiseks, motiveerides neid oma töö efektiivsust tõstma ja loobuma asendustegevuslike toimingutetegemisest. Ametisse jäävate ametnike palkasid tõstetakse ca kaks korda. 

Haldusmenetluslikke üldisi tähtaegu lühendatakse kaks korda. Eesmärgiks seatakse halduskoormuse vähendamine ca 25%. Iga uue koormava õigusnormi kehtestamisel tuleb kehtetuks tunnistada vähemalt üks seni kehtinud samaväärne norm.

Laiendatakse avalike teenuste mitmekesisust ja nende sisse ostmist erasektorist ning soodustatakse konkurentsi avalike teenuste pakkumisel.