Kaitsevägi vastab Siilil osalenud Postimehe ajakirjaniku kriitikale: eesmärk polegi kogu aeg pauku teha

Õppuse Siil linnalahing Valgas Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kaitseväe peastaabi pressijaoskonna ülem major Arvo Jõesalu selgitas vastuseks Siilil osalenud Postimehe ajakirjaniku Lennart Ruuda arvamusloole, et õppuste eesmärk ei saagi alati olla «paugu tegemine», vaid kõige tähtsamaks tuleb lugeda just terve Kaitseliidu isikkoosseisu formeerimise.

Ruuda kurtis oma arvamusloos, et paljud mehed ei teinud 11 päeva jooksul oma relvast mitte ühtegi pauku. Ja seda mitte sellepärast, et nad oleksid laisad, vaid sellepärast, et vastast lihtsalt ei olnud ega tulnud.

Avaldame vastuse täismahus:

Iga arvamus õppuste kohta on oluline, kui see on konstruktiivne ja kaitsevägi võtab seda kindlasti arvesse. Ajakirjaniku Lennart Ruuda arvamuslugu ei ole meie jaoks kriitika, vaid tähelepanu juhtimine mõnele asjaolule õppusel ja tema hinnang on üsna täpselt ära tabanud kaitseväe õppuste anatoomia.

Arvamusloos on mainitud «molutamist», aga teinekord tuleb õppusel ka «molutada». Samas ei saa ka kõigega nõustuda. Õppuse eesmärk ei saa alati olla «paugu tegemine». Suurõppuse Siil puhul oli neid eesmärke vägagi mitmeid ja kõige tähtsamaks tuleb lugeda just terve Kaitseliidu isikkoosseisu formeerimise, kus samuti paljud ei saanud «pauku teha».

Sõjalise riigikaitse jaoks on kõik kaitseväes olemasolevad erialad ja allüksused vajalikud ja need moodustavad ühtse terviku. Suurõppuse Siil mastaap oli nii suur, et paratamatult ei jõudnud intensiivne lahingutegevus iga osalejani, kuid sellegipoolest olid need sõdurid ja üksused, kes võibolla väga palju lahinguid pidada ei saanud, just vajalikud nendel positsioonidel, kuhu üksuste ülemad nad planeerinud olid.

Eesti riigi sõjalist kaitsmist ei saa harjutada vaid paberil ja arvutiga matkides, vaid seda on kõige parem teha maastikul võimalikult reaalsetes tingimustes. Selleks aga ei piisa ainult õppuse lahingutegevust planeerivatest ja juhtivatest staapidest, vaid on vaja võimalikult paljude allüksuste, sealhulgas suurel hulgal üksikvõitlejate osalust.

Siili lahingutegevus oli osalejate jaoks intensiivsem just nendes nn rindelõikudes, mida ründavate üksuste ülemad oma manöövrite jaoks kõige sobivamaks pidasid. Antud üksuse puhul, mille koosseisus reservväelane Ruuda õppusel osales, muutusid õppuse käigus plaanid ja neid vastane jõuliselt ei survestanud, ehkki esialgsetes plaanides oli see nii mõeldud. Kuna õppused ei ole vennad, siis need võitlejad, kes seekordsel Siilil nii palju lahingutegevust ei näinud, võivad järgmisel korral sattuda hoopis vastupidisesse olukorda.

Ei saa kindlasti nõus olla etteheitega või ka järeldusega, et tulevikus justkui ei ole mõistlik osaleda, pigem maksta juba see trahviraha. Selles lauses sisaldub väide, et oma maa kaitsmisest võib end trahvi makstes vabaks osta. Nii võib mõelda, kuid loodame, et neid, kes seda järgivad, ei ole.

Õppustele ei kutsuta reservväelasi tihti. Ja selle «niisama passimise» suudab üks tõsine reservväelane loodetavasti üle elada, teades, et tõsise kriisi korral muutub see aeg hoopis kvaliteetajaks.