Kiirülevaade: mida toob Eesti rahvastikus aasta 2035?

Foto: Jan Mika / PantherMedia / Scanpix

Madala sündimuse, negatiivse iibe ja väljarände koosmõjul on Eesti rahvaarv alates 1991. aastast vähenenud veerand miljoni inimese võrra. Prognooside kohaselt väheneb sündide arv 2030. aastate keskpaigaks 12 000ni aastas. 

Rahvastikukriisi lahendamiseks olulisi põhimõtteid ehk rahvastikupoliitika põhialuseid aastani 2035 tutvustati eile riigikogus. 

«Põhialused ei paku valmis tegevuskava rahvastikukriisi lahendamiseks, vaid põhimõtteid, millest lähtuvalt seda valdkondlike arengukavade ja teiste strateegiliste dokumentide kaudu koostada,» märkis riigikogu probleemkomisjoni esimees Siret Kotka-Repinski.

Käsitletud teemadest on olulisemad sündimuse, perede ning rändega seonduv, millel on otsene ja tugev mõju Eesti rahvaarvule ja rahvastiku koostisele. Lisaks on käsitletud rahvastiku tervist, ühiskonna vananemist, hargmaisust, lõimumist ning inimeste võimestamist ja heaolu. 

«Erinevalt majanduskriisist, mis puudutab inimesi kiiresti ja vahetult, ei pruugi rahvastiku kahanemisspiraal tähendada kellegi elujärje või turvatunde järsku halvenemist,» kirjeldatakse dokumendis.

Ehkki ühiskond suudab üldjuhul oma majanduselu aeglaselt kulgevate rahvastikumuutustega kohandada, põhineb kahanemisspiraali vältimise vajadus eelkõige kultuurilisel argumendil. «Väikese rahva puhul võib kahanemine jõuda mõne inimpõlve jooksul piirini, kust edasi läheb raskeks hoida alal piisavalt mitmekesist haridust, teadust ja kultuuri.» 

Eesti rahvastikupoliitika eesmärk on lähtuvalt põhiseadusest tagada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine ning kindlustada rahvastiku kestvus ja areng. Oluline on toonitada inimeste väärtustamist ning kõigile lastele turvalise ja nende võimete avaldumist soodustava kasvukeskkonna loomist. 

Rahvastikupoliitika põhialuste dokumenti tutvustasid eile Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse juhtivteadur professor Allan Puur, Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru ja Tallinna Ülikooli riigiteooria professor Leif Kalev. Põhialused koostas riigikogu rahvastikupoliitika töörühm, kuhu kuulusid probleemkomisjoni esimees, aseesimees ja liikmed ning teadlased ja huvigruppide ning riigiametite esindajad.

Sünnitatakse üha vanemas eas 

Rahvastikupoliitika põhialuseid käsitlevas dokumendis nenditakse, et sündimus on olnud Eestis taastetasemest (tänapäeval 2,1 last naise kohta) valdavalt allpool juba üheksa aastakümmet. 1920. aastate keskpaigast tänaseni on sündimus ulatunud taastetasemeni vaid viiendikul aastatest. Sündimuse viimane suur vähenemine leidis aset 1990. aastatel, olles ühiskondliku süsteemivahetuse üks osa. Pärast 2003. aastat sündimus Eestis mõnevõrra suurenes, tõustes lühiajaliselt (2008–2010) 1,7 lapseni naise kohta. Käesoleval kümnendil on sündimus olnud mõnevõrra madalamal tasemel. 2016. aastal oli summaarne sündimuskordaja 1,6 last naise kohta, mis on lähedane Euroopa Liidu keskmisele.

Sündimuse praegustele tasemenäitajatele avaldab mõju laste saamise hilisemasse vanusesse nihkumine. Eestis on sünnitusea tõus tinginud viie aastakäigu ehk umbes 70 000 lapse sündimata jäämise 1990. aastate algusest praeguseni. Sünnitusea tõusu lõplik mõju sõltub sellest, kas nende laste saamisest ollakse jäädavalt loobunud või jagunevad nende sünnid pikemale ajavahemikule. Andmed toetavad pigem teist võimalust. Neis põlvkondades, kelle täiskasvanuelu on kulgenud peamiselt iseseisvuse taastanud Eestis ja kes on tänaseks jõudnud 40. eluaastatesse, on naistel keskmiselt 1,8 last (eestlastel 1,9).

Rände mõju rahvastiku arengule on olnud Eestis alates Teisest maailmasõjast suurem kui sündimuse mõju. Ulatuslik sisseränne kestis kuni okupatsioonist vabanemiseni. 1990. aastatel lahkus umbes veerand Eestis asunud välispäritolu rahvastikust. Selle rändelaine arvele langeb üle poole Eesti iseseisvuse taastamise järgsest rahvastikukaost.

21. sajandil on ränne hoogustunud mõlemal suunal. Väljarände suurenemisele on kaasa aidanud riikidevahelise liikumise hõlbustumine ja palgaerinevus Eesti ning jõukamate Euroopa riikide vahel, samuti kõrge- ja madalapalgaliste vahel Eestis. Viimastel aastatel (2015–2017) on riiki saabujate arv ületanud lahkujate oma. Asetleidnud pöörde peamiseks kandjaks on Eestiga võrreldes madalama heaolutasemega riikidest lähtuva sisserände suurenemine. Ehkki hoogustunud on ka tagasiränne, püsib Eesti kodanike ja eestlaste rändesaldo jätkuvalt miinuspoolel.

Suremus, kolmas rahvaarvu muutev demograafiline alusprotsess, on näidanud olulisi positiivse muutuse märke. Keskmine eeldatav eluiga on võrreldes 1990. aastate algusega pikenenud rohkem kui seitsme aasta võrra, ulatudes 2016. aastal meestel 73,2 ja naistel 81,9 aastani. Euroopa Liidu idapoolsetest liikmesmaadest on naiste eluiga Eesti naiste elueast pikem üksnes Sloveenias, mahajäämus Põhja- ja Lääne-Euroopa keskmisest on kahanenud kahele aastale. Meeste puhul on mahajäämus suurem, mis osutab meeste suremuse vähendamisele kui Eesti elueanäitajate parandamise põhireservile.

Sündimuse vähenemise, sõjajärgsete rändelainetega saabunute pensioniikka jõudmise ja keskmise eluea pikenemise koostoimel on 65-aastaste ja vanemate eestimaalaste osatähtsus alates 1990. aastate algusest suurenenud Eestis rohkem kui poole võrra, 12%-lt 19%-ni. Eakate suhtarvu poolest on Eesti lähedane Euroopa Liidu keskmisele. Riikidevahelistes võrdlustes paistab Eesti silma sisserände tulemusena kujunenud välispäritolu rahvastiku kõrge osatähtsusega (33% tööealistest), olles selle näitaja poolest Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas teisel kohal. Siserände põhisuundumuseks on rahvastiku jätkuv koondumine Harjumaale, kus ainsa maakonnana on elanike arv 21. sajandil suurenenud.

Rahvastikumuutuste prognoos aastani 2035

Rahvastikuprognoosi stsenaariumides eeldatakse aastapõhise sündimuskordaja suurenemist Eestis 2030. aastateks keskmiselt 1,8 lapseni naise kohta. Selle muutuse peamiseks kandjaks on sünnitusea tõusu pidurdumine. Sündimuskordaja suurenemisest siiski ei piisa sündide arvu vähenemise peatamiseks, mis tuleneb praegu pereloomeeas olevate aastakäikude asendumisest väiksematega. Sündide arv väheneb prognooside kohaselt 2030. aastate keskpaigaks 12 000-ni aastas või sellest veidi allapoole.

2030. aastate keskpaigaks prognoositakse suremuse vähenemist ja keskmise eluea pikenemist 76–77 aastani meestel ja 84–85 aastani naistel. Iga-aastane surmade arv siiski ei kahane, sest vanemaealiste koguarv suureneb. Arvestades sündide arvu samaaegset vähenemist, viib see rahvastiku loomuliku iibe praegusega võrreldes sügavamale miinuspoolele. 2030. aastatel ületab surmade arv sündide oma eeldatavalt kuni 3000–4000 inimese võrra aastas.

2016/2017. aasta Eesti inimarengu aruande rahvastikuprognoosi kohaselt (eeldades sündimuskordaja eespool mainitud suurenemist ja eluea pikenemist) väheneks Eesti rahvaarv sisse- ja väljarände tasakaalu korral 2035. aastaks umbes 75 000 inimese võrra. Kui sisseränne ületaks väljarännet igal aastal 2000 inimese võrra, jääks rahvaarvu kahanemine 30 000 piiresse. Tööealiste osatähtsus rahvastikus sõltub prognoosi kohaselt sisserändest suhteliselt vähe – sisserände mainitud ülekaalu korral oleks see 0,5% võrra suurem kui rändevoogude tasakaalu puhul. Eestlaste osa elanikkonnas väheneks sisserände ülekaalu puhul, eeldades mõõdukat tagasirännet, 2035. aastaks umbes 2% võrra.

Väiksemaarvuliste tööikka jõudvate põlvkondade tõttu ei ole tööealiste arvu vähenemise peatumine rahvastiku põhialuste toimeperioodil tõenäoline. See eeldaks rändesaldo suurendamist 1960.–1980. aastaid meenutavasse suurusjärku, mis pole ilmselt otstarbekas ega aeglustaks ka oluliselt ühiskonna vananemist. Seetõttu saab rahvastikukao peatamist eesmärgistada pikemas tulevikuvaates, mitte lähiaastatel. Selle saavutamiseks tuleb vähendada vahet soovitud ja tegelikult saadud laste arvu vahel. Viimastel andmetel ulatus keskmine soovitud laste arv Eestis 2017. aastal 2,3-ni.

• Tutvu rahvastikualuste põhialuste dokumendiga täismahus SIIN.  

Loe sündide arvude ja sünnitajate kohta lisaks:

• Graafik: Eesti sünnitajad on aina vanemad, beebid üha priskemad