Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Vabatahtlikult metsa ööbima?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Suurõppusel osaleda on võimalik mitut moodi. Vähemalt siis, kui oled vabatahtlik… ja tegelikult ka siis, kui oled osav nagu hunt Kriimsilm oma üheksas ametis. Hunt Kriimsilmadeks peame end ka meie, kes tegeleme staabis administratiivse tööga. Seetõttu on igati mõistetav, et kõrged ülemused soovivad spetsialiste (loe: meid) endi lähedale- tegevused ja kord tuleb ju majas hoida.

Miks me vabatahtlikult metsa tahtsime minna? Osalt seetõttu, et tunneme end admintöös (liialt) turvaliselt, teisalt seiklushimulise loomu tõttu. Otsisime endale vähestel vabadel momentidel meeli erutavat lisategevust. Proovisime ka õppuse ajal tutvuda kohalike olude ning vaatamisväärsustega, kuid loomulikult mitte ülesannete täitmise arvelt.

Ühel õppuse õhtul avanes võimalus külastada 2. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni, eesmärgiga kogeda metsaelu. Me ei pidanud pikalt mõtlema ja organiseerisime puuduolevad varustuselemendid, et öö metsas mööda saata. Meie jaoks oli tegemist tõelise seiklusega, kuna tavapärane töö oli juba selge ning hing ihales uue ja huvitava järele. Suurt aimu, mis ees ootamas, mida veel õhtupimeduses näha õnnestub ega kuhu oma magamismatt maha asetada, meil polnud.

Mis me siis metsas nägime? Esimest korda elus haubitsaid ning mitte nii esimest korda musti ja väsinud, kuid rahulolevaid reservväelasi. Jõudsime pärale juba hämaral õhtusöögi ajal. Pataljoniülem tegi ringkäigu, mille käigus tutvustas meile erinevaid staabiosasid ning tutvustas meid reservväelastele. Samuti oli meil võimalik osa võtta hilisõhtusest staabikoosolekust.

Magamisega ei olnud probleemi- ruumi oli metsa all piisavalt ning võis täitsa vabalt valida meelepärase koha. Kõigepealt pidi muidugi taskulambivalgel tuvastama, et mõne juba kerra pugenud kaasvõitleja otsa ei komistaks. Mõnusat nostalgiahõngu lisas otsingutele maad kattev jänesekapsa vaip, mis lausa kutsus läbi enese c-vitamiini manustama. Rullmatt ja suvine magamiskott ning laias laastus muud ei olnudki mõnusaks äraolemiseks vaja. Selge tähistaevas, puulatvade õõtsumine ning hea seltskonna vaikne kõnekõmin aitasid kiiresti uinuda.

Öeldakse, et pole kehva ilma, on vaid puudulik varustus. Paraku tundsime ka meie, varavalges kella 4 paiku hommikul korraks külmataadi jahedat puudutust, kuid suutsime need vaprusevärinaid seljatada. Kuigi unetunde sai kokku vähem kui ühel käel sõrmi, siis ärgates oli vaim värske ning teotahet täis. Ärgates raputasime, konte sirutades, maha viimased külmaraasud. Seejärel otsustasime minna pildistama justkui kookonitesse mähitud sõdureid. Mis võiks ühele reservväelasele hommikul paremaks äratuseks olla, kui kaameratega äratavad noored neiud?

Pärast hommikusi toimetamisi liikus eesmine juhtimispunkt oma positsioonile ja meie asusime tagasiteele oma keskuse suunas, et õigeaegselt tööpostil olla.

Tagasi jõudes kommenteeris staabiülem, et näeme välja nagu oleksime õues ööbinud ning palju rõõmsamad. Seega paistis meie rahulolu ka teistele silma. Aitäh vastu võtnud üksusele! Järgmiste kordadeni.

Märksõnad

Tagasi üles