16- ja 18-aastaste poegade ema jõudis sel nädalal Eestisse, kaasas kuulus klaaspurk. Seal on perekonna aasta jäätmed, mida pole õnnestunud vältida, taaskasutada ega ümber töödelda.
«Siin on kleepsud minu mehe läätsepakilt ja puuviljadelt. Me küll kasutame pambusest hambaharju, aga harjased ise ei kõdune, seega me eemaldame need ja paneme purki,» loetleb prantsuse juurtega ameeriklanna Bea Johnson Tallinna lennujaamas.
Veel paistab purgist silikoonriba, mis tuli köögikraanikausi tagant välja vahetada. «Ja siin on minu ühe poja hambaklambrite hoidja ja teise poja kõrvaklappide padjad, mis ära lagunesid.» Viimased võtavad suurima ruumi pereema klaaspurgist, mis avanedes lahti plahvataks.
Kas teid peetakse ebanormaalseks?
See on muutumas. Kui alustasime, siis termin jäätmevabadus oli kasutusel, et kirjeldada tööstust, mitte kellegi argitegemisi. Aga mina mõtlesin, et kui meie jäätmete vähendamise eesmärk ei ole null, siis mis üleüldse on eesmärk? Polnud raamatuid, blogisid ega midagi, mis kirjeldaksid, kuidas seda saavutada. Pidin ise palju katsetama. Kui meist 2010. aastal New York Timesi artiklist kuuldi, siis inimesed ei mõistnud.