SEIKLUSVIDEO: Milline on maailma kauneim kanjon? Nõiutud kaljud, ohud ja legendid

• Video viib avastama maailma kauneima kanjoni fantastilisi vaateid.
• Varisevad kaljud, liikuvad liivad, metsikud loomad ja eluohtlik äike.
• See maagiline paik lööb pahviks ka paljunäinud maailmaränduri.

Kas Bryce'i kanjon on maailma looduse kauneim meistriteos? Punakuldsest lubjakivist voolitud hiiglaslik amfiteater mõjub kahtlemata rabavalt. Siin peituvad legendid. Ja ohud. Sest kunstiteos pole kaugeltki valmis! Liivad liiguvad ja erosioon lihvib välja üha uusi figuure. See maagiline paik lööb pahviks ka paljunäinud maailmaränduri.

Kuivad okkad praksuvad jalgade all. Jändrike mändide vahelt paistab valgust ja kallas tõuseb veidi. Vaade on umbes samasugune, nagu sageli näeb Eestis mere ääres – kõnnid üle luitevalli ja silmile avaneb meri. Praegu pole veel midagi näha. Paneme kaamera käima, teadmatuse surin on ju põnev.

Kullakarva kaljulossid sillerdavad päikeses nagu nõiutud linn. Foto: Marko Külaots

Veel mõned sammud minna ja … oh sa püha müristus, ei mingit merd! Korraks saab õhk otsa ja suu vajub üllatusest lahti. Hiiglaslike mõõtmetega looduslikest liivalossidest amfiteater lööb pahviks ka palju rännanud matkaselli. Bryce'i kanjonit Utah' osariigis USAs ei peeta põhjuseta üheks kõige maagilisemaks loodusimeks terves maailmas. See, mida loodus on miljonite aastate jooksul siia disaininud, on täiesti enneolematu – lõputus rivis seisavad siin ajatus rahus püstiste kaljude rühmad, justkui inimesed tihedalt üksteise ligi, tipuosad ümarate peadena välja voolitud. Neid imeasju hüütakse hoodoo'deks. Ja neid on sadu ja sadu, kiiskavad punakuldsena hommikupäikeses nii kaugele, kui silm seletab!

On küllalt varane hommik ja üle Sunrise Pointi ehk Päikesetõusu platvormi triigib jäine tuul. Foto: Kristina Herodes

Kas Eestist leiaks midagi samaväärset? Väidetavalt pole siinsele paigale analoogi ka mitte mujal USAs ega isegi terves maailmas. Kohalikust maagiast meenuvad Rummu karjääri liivamäed, kuid nende juures on looduse kõrval ka inimkäsi usinasti ametis olnud. Siin on aga kogu töö teinud aeg.

Kõnnime piki ohtlikke järsakuääri. See asi on lihtsalt liiga ebareaalne! Siin peab mingi maagia mängus olema.

Liivad on liikuvad, kustkui elus! Inimest need ei kanna. Foto: Marko Külaots

Päikesetõus templi veerel

On küllalt varane hommik ja üle Sunrise Pointi ehk Päikesetõusu platvormi, kus me parasjagu seisame ja normaalset hingamist taastada üritame, triigib jäine tuul. Kuid külm on viimane asi, millele siin mõelda. Lummavad vaated röövivad hetkega kogu tähelepanu ja täidavad meeled. Selles paigas on midagi jumalikku, mis annab meisterlikkuselt silmad ette nii mõnelegi templile.

Bryce'i kanjon on üle Arizona ja Utah' osariigi laiuva, suureks trepiks hüütava maa-ala kõrgeim ja kauneim aste. Alumiseks jääb sugugi mitte liiga kaugel asuv Grand Canyon. Siin saab n-ö rännata läbi 525 miljoni aasta, mil need uskumatud pinnavormid moodustusid. Nagu maailma ilusaim ajalootund.

Serva peal kõõlumisega me mõistagi ei lepi, laskume looklevat matkarada pidi alla kanjoni sügavusse. Esialgu on teekond nagu jalutuskäik pargis, ebaõiglaselt väike pingutus saab autasustatud kõige fantastilisemate panoraamidega, mida uneski ei oskaks välja võluda.

Kuristikuvaated on hämmastavalt järsud ja kukuvad otse raja kõrval püstloodis alla. Kaljud meenutavad lossitorne ja rinnatisi. Foto: Marko Külaots

Ettevaatust, ohtlikud järsakud!

Kuristikuvaated on hämmastavalt järsud ja kukuvad otse raja kõrval püstloodis alla. Kaljud meenutavad lossitorne ja rinnatisi. Kerge on siin pea seljas ohkima jääda ja kusagilt alla pudeneda, kuid teed on head ning neil püsides matk igati turvaline. Samas veab uudishimu igale poole, aga sel juhul peab juba igaüks ise oma võimeid ja riskitaluvust hindama.

Servale ronida ei tasu, sest kohe võib saabuda see saatuslik hetk, mil kaljunukil kõrgemast positsioonist villand saab ja ta leiab olevat sobiva kuristikku variseda. Ning liiv on kerge ja elav nagu voolav vesi. See ei kanna. Kõndida sel liival ei saa. Manitsused – püsi rajal, ohtlikud kaljud, siit edasi mitte sammugi – on igati omal kohal.

Mõnikümmend meetrit laskumist, ja olemegi kargest kevadhommikust sukeldunud tulipalavasse suvepäeva. Mida sügavamale oru põhja jõuame, seda enam veri naha all keema kisub. Vett kulub kui kuumale kerisele, õnneks on seda ka paras laar ühes võetud.

Bryce'i kanjon näeb esmapilgul välja nagu maagiline kraater, mis sügavale platoo sisse uuristatud. Kuidas selline imeteos üldse võimalik on? Saladus peitubki just ülisuures temperatuuride kõikumises. 180 päeva aastas vahelduvad siin öised külmakraadid palavate pärastlõunatega. Ja miski ei murra kivi paremini kui külma-kuuma kontrast. Vesi mängib paiga kujunemises vaid teisejärgulist rolli, peamiselt käib see jää ja lumesulamisvee kaudu, mis omakorda pragusid uuristab ja lahtise liiva minema uhub. Sel moel ongi tugevama koostisega kivimikihtidest lossimüürid välja lihvitud.

55 miljoni aasta eest oli kogu piirkond vee all, kuid 20 miljoni aasta eest tõusis Colorado platoo üle kolme kilomeetri, merepõhi jäi kuivaks ning kallas kerkis mäestike kõrgusele. Preagu saab matkaja soovi korral oma päeva plaanida üle tuhande meetri tõuse ja laskumisi, kui tahab seda võrratut kohta näha nii alt üles kui ka ülalt alla vaates.

Matkaja saab päeva plaanida üle tuhande meetri tõuse ja laskumisi, kui tahab seda võrratut kohta näha nii alt üles kui ka ülalt alla vaates. Foto: Marko Külaots

Kuninganna aed

Esmalt jõuame Queen’s Gardenisse. Sõna «kuninglik» on selle paiga kirjeldamiseks veel tagasihoidlik. Üks kõrgemaid hoodoo'sid meenutab vormilt troonil istuvat kuninganna Victoriat, kroon peas ja koerake jalge ees. Ülearu palju fantaasiat selle silueti tõlgendamine ei nõua. Peened sambad ja kunstipärased karniisid rõhutavad, et see pole niisama ilus maastik, vaid lausa arhitektuuriline meistriteos. Looduslik mõistagi.

Rada kulgeb kaljusse uuristatud kaarte alt läbi. Kaljuseintes avanevad aknad on järjekordne imetlemist vääriv nähtus. Praegu on siin aken, aja jooksul langeb ülemine sild sisse ning moodustub kaks uut sammast. Nagu see elu siin päevast päeva käib, juba miljoneid aastaid.

Kuninganna juurest tulles suundume edasi Peekaboo ehk peitusemängu rajale. Õige pea oleme juba okaspuudega ühes vööndis. Õnneks leiab nende all aeg-ajalt varju, samuti leiab jahutust mõne eenduva kaljunuki all. Tunnen end juba kena krõbeda grillkanana. Tõtt-öelda kraade küll päris ahjuvääriliselt pole, kuid punane kivi kuumab, õhk seisab ja virvendab, hingata pole justkui midagi. Altvaates näivad lahtist liivaluidet ääristavad kaljunukid nagu hambad. Kui kõrged need olla võiksid? Jalamilt arvatuna ehk midagi üheksakorruselise maja sarnast? Kõik kokku aga pigem tuhande meetri tuuri.

Altvaates näivad lahtist liivaluidet ääristavad kaljunukid nagu hambad. Kui kõrged need olla võiksid? Foto: Kristina Herodes

Äikesejumala haamer

Teekond tagasi üles tähendab korralikku ronimist, kuid üha avaramaks muutuvad vaated ja jahutavad tuuleiilid teevad tõusumeetrid heldelt tasa. Jõuame Bryce Pointi, mis paikneb kõrgel, kolmest küljest kanjoni poole avatud platoonukil. Imeline koht. Kuid paraku ka väga populaarne – teisest küljest saab siia autoga kohale veeretada hordide viisi laiskvorst-matkajaid, kel vaja teha vaid kaks sammu ja kanjonimulje kotis. Neid selfitab ja võltsnaeratab siin iga suuna peal. Tõsimatkajal laseb see juhtmed kokku ja teeme kärmelt minekut. Voilà! Paari ebamugavama sammukese jagu ronimist tarastatud turistialast väljapoole ja olemegi taas omapead. Samaväärse vaatega piknikku siledaks lihvitud puutüvel meil vaevalt varem kunagi olnud on.

Kulgeme edasi Inspiratsiooni- ja Päikesetõusu platoodele. Üks pilvelõhkujate rivi meenutav kaljumassiiv kannab sobivat nime Wall Street ja taamal üle kuristiku kõrguv laia otsaga kõrge kitsas tipp on siinmail sagedasti pidu pidava äikesejumala auks nimetatud Thori haamriks.

Ja äikesega siin nalja pole! Seda teades viisime end ilmaprognoosidega aegsasti kurssi. Soojal ajal on müristamine küllalt sage ning ka tänasel pärastlõunal oli äikesetormi tõenäosus kirjas. Nii me ülearu pikaks ajaks ennast kanjonipõhja ei unusta ning kulgeme piki maalilisi kaldaid. Sinitaevas kisub pilve, aga välgutamiseni asi siiski ei lähe. Samas on see teema, millesse mägedes iial uisapäisa suhtuda ei tohi, ning iseäranis Bryce'i kanjonis kutsub äikesesurmade valus statistika valvsusele.

Bryce'i legend

Kõnnime piki järsakuääri ja ehkki oleme siin juba tunde ja tunde ja tunde, vaimustus ei lahtu. See asi on lihtsalt liiga ebareaalne! Siin peab mingi maagia mängus olema, ja varsti saamegi selle teada. Valged pole mitte alati Ameerikas peremehetsenud, mõistagi oli Bryce'i kanjon püha paik ka põlisrahvastele. Paiute indiaanlastel, kes asustasid neid alasid varem, on legend kanjoni muistsetest asukatest. Need olid hiiglase kasvu, võluvõimetega inimesed, kes said end loomadeks muuta. Kuid õnnetuseks ei suutnud nad sõbralikult elada, vaid sõdisid ja tülitsesid omavahel, ning karistuseks muutis Koiott nad kivikujudeks.

Praeguses kaljutemplis ringi vaadates on seda legendi üsna lihtne uskuda. Seal nad tõepoolest seisavad nagu rahvakogunemisel – mõni on istet võtnud, armastajad kaelakuti koos ja perekondadel pisemad lapsed ümber. Pead selgelt näha ja mõnel nägugi värvitud. Justkui oleks aeg ja elu siin ühel hetkel lihtsalt seisma jäänud.

Kui poleks ise kohal käinud, siis ei usuks, et midagi nii ulmeliselt kaunist üldse reaalses maailmas saab olemas olla! Foto: Marko Külaots

Bryce pole ohutu paik

Maailma avastamine ei tähenda tingimata arutute riskide võtmist. Kui võimalike ohtudega arvestada, õnnestub neid enamasti vältida. Bryce'i kanjonit avastama minnes tasub arvestada järgmist:

1. Äike on eluohtlik! Müristamist kuuldes tuleb viivitamatult minna kuhugi sisse, äike on järelikult juba lähedal, 16 km raadiuses. Piksetabamusi tuleb selles ebamaises paigas ette tavalisest sagedamini, viimastel aastatel on sel viisil surma saanud neli inimest ja kuus tõsiselt vigastada.

2. Ole valmis suureks temperatuuride vaheks! Ülisuur temperatuuride kõikumine ööpäeva ja aasta lõikes on üks, mis selle erakordse paiga disaininud. Kuid matkaja peab teadma, et näiteks mais võib kogeda nii 30 pluss- kui ka 10 miinuskraadi. Kõrgetel platoodel on jahe, oru põhjas kuum nagu katlas.

3. Tavalisim vigastus on pahkluunihestus, rajad on järsud ja lahtine liiv libe. Tasub kanda matkakõlblikke, hästi haakiva protektortallaga jalatseid.

4. Hapnikupuudus. Kõrgemad punktid tõusevad ligi 3000 m üle merepinna, mis siinsetes oludes tähendab õhuhapniku vähenemist 70 protsendini. Osal inimestel võib see tekitada hingamisraskusi.

5. Vedelikupuudus. Tegemist on kõrbelise keskkonnaga, iga paari matkatunni peale tasub arvestada liiter vett inimese kohta.

Kohalik elanik - kullakarvaline maaorav. Kui sõbrake ei krabistaks, oleks teda kaitsevärvi kasukas võimatu märgata. Foto: Kristina Herodes

6. Metsikud loomad. Kullakarvalistes kuubedes maaoravad on imearmsad, kuid kohata võib ka mägilõvi või hiiglaslikke madusid. Toita elusloodust ei tohi.

7. Liikuvad liivad. Bryce'i kivimid on erakordselt ebastabiilse koostisega, uute sammaste moodustumine ja erosioon jätkub pidevalt. Kuristiku äärtele minek on eluohtlik, sest varingud on väga sagedased. Liivad on lahtised ja pidevas liikumises ning viivad inimesed kaasa. Ohtlikumaid orge tasub vaid ülevalt imetleda, neisse minnes pole välja pääsemine enam kindel.

Ebamaine kuid ohtlik paik. Siinsed kaljud ja liivad on erakordselt ebastabiilsed. Foto: Marko Külaots