Pilk luuraja argipäeva: väikesed võidud (ja kaotused) suures vastasseisus

Pagari tänav ja KGB keldrid on kõigile tuttavad, ent Kadriorus, aadressil Koidula 3 paiknenud Saksa sõjaväeluure kohaliku esinduse ehk Abwehrnebestelle Revali asukohta teavad vähesed. Esiplaanil raamatu «100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis» kirjutanud Ivo Juurvee. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Äsja raamatu «100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis» üllitanud Ivo Juurvee kohta võib öelda, et ta teab, millest kirjutab. Näiteks on ta töötanud kohalike luureasutuste tööd koordineerivas – ja Eerik-Niiles Krossi abil kuulsaks saanud – riigikantselei koordinatsioonibüroos. Sestap on Juurvee hinnatud ekspert nii rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses kui ka Euroopa hübriidohtudega tegelevas oivakeskuses, mis loodi pärast roheliste mehikeste väljailmumist Krimmis.

Filmilinal on luurajal ilus kaaslane ja kiire auto, vahel ka mõlemad mitmuses. Milline on tegelikkus?

See, mida filmis näeme, puudutab agentuurluuret ehk inimeste värbamist ja neilt info saamist. Seda täiendab signaalluure abil kogutu – pealtkuulatud side analüüsimine ja dekrüpteerimine. Mõistagi ei tegelda sellise asjaga kusagil Šveitsi maalilise mägiküla luksushotellis, näiteks nõukogude ajal kuulati tavakodanike telefone pealt tehnikat täis tuubitud majast Põhja-Tallinnas Ädala tänaval.

Tegelikult kasutatakse luureandmete kogumiseks ka avatud allikaid ehk ajakirjandust, raamatuid ja veebilehti. Nii leiab näiteks statistikat riigi majanduse kohta, aga ka kõikvõimalike konverentside materjale.

Palju sõltub luure sihtmärgist – 1950ndatel oli NSVL väga kinnine ja avalikest allikatest ei saanud lääs midagi. Et sellist salastatust tagada, oli Glavlitil 176-leheküljeline raamat kõigest sellest, mida avaldada ei tohi. Paradoks seisneb selles, et hoolimata hästi kaitstud riigisaladustest ei kõlvanud selles riigis eriti elada ja koos tavaliste inimestega kippusid põgenema ka luurajad. Esimene kõrge ohvitser, kes sellega kuulsaks sai, oli 1937. aastal lääne poolele üle läinud Walter Krivitsky.

Tänapäeval saab luureinfot ka radaritelt, satelliitidelt ja lennuvahenditelt. Üks tehnoloogiliselt keerukamaid on aga luureliik, mis analüüsib näiteks vastase satelliitide lennutrajektoore või allveelaevade sõukruvidest tekkivat müra. Aga selle valdkonnaga Eesti teadaolevalt ei tegele.

Ideaalis koondatakse kõikidest allikatest saabunud info kokku. Tegelikus elus see nii libedalt ei lähe, lekete hirmus võidakse infot enda teada hoida.

Samas võivad ohtlikud olla ka poliitikud: 1927. aastal avalikustasid Suurbritannia riigijuhid oma otsuste põhjendamiseks infot, mis pärines NSVLi ja Kominterni vahelisest suhtlusest. Sellest on möödas 91 aastat, aga teadaolevalt pole seni suudetud dekrüpteerida infot, mida Venemaa saatkonnad emamaale edastavad. Kusjuure nende signaalide kinnipüüdmine ehk mõne kaabli või satelliidi pealtkuulamine ei ole probleeme valmistanud, ent peaaegu võimatu on neid koode lahti murda.

See käib ka näiteks telegrammide kohta.

Eestis on aastatest 1923–1940 säilinud 1800 NSVLi Tallinna saatkonna ja Moskva vahel saadetud telegrammi, kuid nagu selgus pärast nendega põhjalikku tegelemist, on krüpteeringut võimatu murda isegi tänapäevaste võimsate arvutitega. Esiteks kasutasid nad koodiraamatut, kus üksikutel tähtedel, sõnadel või fraasidel oli oma neljakohaline kood, ehk neid oli kokku 9999. Kui sul on nüüd laual telegramm, kus on kümme neljakohalist numbrikombinatsiooni, siis pole võimalik aru saada, kas tegu on ühe kümnetähelise sõna, kümnest sõnast koosneva tavalise lause või hoopis kümne fraasiga.

Aga sellega asi ei lõpe: need neljakohalised numbrid ka krüpteeriti, kasutades kordumatut ühekordset numbrijada. Need jadad olid trükitud kahele identsele paberile, millest üks oli saatkonna ja teine NSVLi välisministeeriumi seifis. Kui teade koostati, põletati esimene paber, ja kui see kohale jõudis, põletati teine. Kuna kolmandat paberit pole kunagi olemas olnudki, on nende telegrammide sisu ilmselt igaveseks kadunud.

Tõsi, II maailmasõja ajal kasutati selliseid lipikuid häda sunnil rohkem kui korra ja tänu sellele suudeti sadadest tuhandetest teadetest umbes 3000 osaliselt või täielikult lahti murda. Selle info põhjal leiti USAs ja Suurbritannias üles rohkem kui 200 spiooni.

Neid sõjaaegseid teateid dekrüpteeriti USAs kuni 1980. aastani ehk peaaegu 35 aastat pärast sõja lõppu. Ja see iseloomustab ka suurt osa luuramisest: rutiinne töö, mida tehakse aastaid ja mis ei pruugi päädida alati maailma päästmise või hukuga. Aga seal on palju väikesi võite. Ja kaotusi...

Rutiinsest tööst pole end häirida lasknud hea fantaasia ja lennuka sulega eksluurajad.

Võtame sellise tegelase nagu Ronald Seth. Ta töötas enne sõda Eestis inglise keele õpetajana, ent läks sõja puhkedes kodumaale. Mingil ajal hakkas Briti luurele peale käima, et ta saadetaks Eestisse, ja õpetatigi siis välja ning visati langevarjuga Juminda poolsaare kohal alla. Ta varjas end paar päeva, siis sattus sakslaste kätte.

Uuesti kuuldi temast kaks aastat hiljem, kui Pariis vabastati natsidest ja saadi tema läkitus Suurbritannia luurele. Sethi ennast nähti alles siis, kui ta sõja lõpus Šveitsis asuvasse Suurbritannia esindusse sisse astus.

Sethi koostööst sakslastega on teada niipalju, et ta oli vahepeal nende informaator Briti sõdurite vangilaagris. Kaasvangid pidasid teda nii kahtlaseks, et tahtsid Sethi ära tappa. Samas, sõja lõpus püüdis ta end brittidele esitleda kõrgete ringkondadega seotud mehena, kes võiks aidata rahu sobitada.

Hilisemas elus kirjutas ta kolme sorti raamatuid: reisikirjad, seksikäsiraamatud ja luurealased teosed. Leidsin ühe tema raamatu Ukraina vastuluure ehk SBU arhiivist, sest see oli kasutusel KGB õppematerjalina. Pean ütlema, et Sethi raamatu tõlkimine oli huvitav valik, sest see luuret käsitlev teos oli puhas väljamõeldis. Muide, küsimusele, kas anda talle aumärk või määrata hoopis karistus, ei suutnudki britid lõpuks vastust leida ega teinud siis kumbagi.