Ajastu on pinev, aga inimestel on igav. Mis teil viga on?

Foto: PantherMedia/Scanpix

Elame ajastul, mil leidub lõputult põnevust, lärmi ja värvi – ent ikka on paljudel igav. Igav koolis, tööl, isiklikus elus. Esiteks: millest selline paradoks? Ja teiseks: kas igavus meid lõpuks tapabki?

Kui jutt on igavusest, tuleb ilmtingimata alustada topeltpauguga. Las esimese paugu saavad mehed.

Kas nad teavad, mis teeb nende armastatud jalgpalli igavaks? «Midagi ei juhtu,» ütleb humanitaarteaduse magister ja endine raadio spordiuudiste toimetaja Joosep Susi. «Kogu aeg oodatakse, et midagi juhtub. Aga ei juhtu.» Niisiis, see on pidev ilmaasjata ootus.

Las teise paugu saavad tasakaalustuseks kultuuriinimesed – ja seda ühelt enda seast. Nagu paljud kunstihuvilised, läks ka kunstiteaduse magister ja Eesti Kunstiakadeemia üldteoreetiliste ainete keskuse juhataja Maarin Mürk tunamullu Pärnus vaatama legendaarse popkunstniku Andy Warholi filmi- ja videotööde näitust. Aga peagi pages sealt. Sest see, mida seal näha võis, oli surmigav. «Igavus on täiega teema kunstis,» sedastab Mürk.

Oi ei, mitte ainult kunstis! Ja mitte ainult jalgpallis. Igavus on tuttav teema nii lastele (kes poleks kuulnud: «Emme, mul on nii igav!») kui ka Eesti avaliku poliitika kujundajaile (kes ei teaks unistust Eestist kui igavast Põhjamaast). Igavuse üle arutavad üle maailma psühholoogid (suurimad selleteemalised konverentsid toimuvad Londonis ja Varssavis), aga ka Eesti enda vaimuinimesed (kahe nädala tagune konverents «Igavuse esteetika» Tartus, kust pärineb ka Susi ja Mürgi räägitu).

Ja see kõik juhtub paradoksaalsel kombel ajal, mil igavus, mis vana ütluse järgi võib olla lausa tappev, on kergemini peletatav kui millal tahes möödanikus. «Kõik on tänapäeval käe-jala juures,» tõdeb Allan Roosileht, kes peletab ärkajates igavust raadio Star FM hommikuprogrammis. «Kui tahad, saad sõpradega kohe ühendust võtta, muusikat kuulata, panna Instagrami pilte üles. Igavuse peletamine on ainult arvuti avamise vaev – see on sekundi küsimus.»