Hinge pugemise kunst

Ivan Aivazovski loomingu näituse keskmes on kunstniku maal "Vaade Vesuuvile päev enne vulkaanipurset". Haruldus toodi Eesti Kunstimuuseumi kogust publiku ette pärast restaureerimist, mis kestis pea kolm aastat. Näitus jääb Kadrioru lossis avatuks 8. juulini. Foto: Stanislav Stepaško/Eesti Kunstimuuseum

Miks Ivan Aivazovski tormise mere ja õhetava päikeseloojanguga maalid või pallaslaste looming köidavad inimesi rohkem kui kaasaegne kunst? Miks tundub vana klassika publikule mõistetavam ja hingelähedasem kui moodsad kunstivoolud? Kunstiajaloolased otsivad põhjust.

On märtsikuu viimane nädalalõpp. Kadrioru kunstimuuseumisse voorib rahvast hulgakaupa, kuigi ühe tuntuma vene marinisti Ivan Aivazovski meremaalide näitus «Aivazovski. Ideaali otsinguil» on publikule lahti juba kolmandat nädalat. Vahetult pärast avamist võis aga näha veelgi haruldasemat vaatepilti – Kadrioru barokklossi ukse taga lookles pikk järjekord.

Esimese kolme nädalaga käis näitusel üle 10 000 inimese, Eesti näitusesaalide kohta on seda erakordselt palju. Sama suur huvi jätkub siiani, kinnitab koos Alar Nurksega näitust kureerinud kunstiajaloolane ja Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre.

Põhjustest, miks tõmbab vana, ajaproovile vastu pidanud klassika inimesi sageli rohkem kui kaasaegne kunst, tõstab Mai Levin esikohale selle, et tegu on oma ala suurte meistritega, kes oskavad professionaalselt maalida ja end kunstis väljendada. «Nad on isiksused. Nende käekiri on veenev ja isikupärane. Nende selja taga on kõrgelt arenenud, süsteemne ja põhjalik kunstikoolitus,» põhjendab ta. Vanem kunst pole tema sõnul sugugi aegunud kunst, vaid midagi sellist, mis säilitab läbi aegade oma mõjujõu ja kannab inimlikku sõnumit põlvest põlve. «Kontakt sellega on inimesele hõlpsam, sest seda on sõelutud läbi aja. Võtke või aastatuhandete vanune Egiptuse kunst – nende meistrite stiili imetletakse tänapäevani,» toob Levin näite.