Maraton EV100 (MEV 100) peakorraldaja Vahur Mäe on jooksjana osalenud ühtekokku enam kui viieteistkümnel maratonil. "Täpset arvu ma ei teagi, sest pole arvestust pidanud, kuid jooksmisega olen pea 20 aastat tegelenud – seega maraton aastas," arvutab Mäe.
Mullu jooksis ta sama aasta sees koguni kaks maratoni: ühe Eestis ja teise esimest korda välisriigis – Ljubljanas Sloveenias. Korralduspoole kogemusi on mehel samuti rohkem kui küll: MEV100 on Mäe loetelus seitsmes.
Tõelise maratonifännina peab mees taolist jooksupidu püüdlemisväärseks eesmärgiks. "Maraton on ühtaegu nii sümbol kui ka trofee," võrdleb Mäe. Ta tunnistab, et paljuski mängivad taolise kuvandi tekkes rolli legendid.
"Maratoni sünniloost 490 aastat e.m.a on ju nii palju räägitud. See on midagi kauget ja kõrget, aga samas nii reaalne – olles korraga siin samas, jooksurajana su ees. Ning meeleolu on alati ülevalt ootusärev, olgu ees elu esimene või juba mitmes maraton."
Kogemusest kõneldes rõhutab Mäe, et üski maraton ei ole lihtsalt läbitav.
"See nõuab pikka vaimset ja füüsilist ettevalmistust ning sooritamine tähendab väga paljude jaoks teatud sümboolsest verstapostist möödumist ja isiklikku küpsemist. Ka Eesti 100 on üks sümbol teiste seas, ent siiski eriline ja kordumatu.
Siit edasi arutledes: Eesti iseseisvumine on olnud pikk ja vaevaline teekond. Usutavasti kaks sümbolit juubeliaastal spordisõbra jaoks resoneerivad. Seda eriti Pärnumaal."
Ent miks just maraton? Või annab pidulik nimi raskele teekonnale teistmoodi tähenduse?