Viirus Kriimsilma üheksa ametit

Lunaraha nõudev Petya ründas peamiselt Ukraina ja Vene ettevõtteid eelmise aasta juunis. Foto: SCANPIX

Esimesed viirused kirjutati selleks, et «sõbralikult» või kuritahtlikult käkki keerata. Nüüd on internetis ammu oma kuritegelik maailm ning küberkuritegevus käibe poolest narko- ja inimkaubanduse selja taha jätnud. Konkurentsi suudab pakkuda veel üksnes põrandaalune relvaäri.

Esimesena kirjutas isepaljunevate programmide võimalusest üks arvutiasjandusele alusepanijatest John von Neumann juba 1949. aastal. Teda võimegi lugeda arvutiviroloogia isaks. Esimene katseliselt loodud viirus oli 1971. aastal Bob Thomase kirjutatud Creeper, mis levis interneti eellases Arpanetis. Ohvri leidnud pahalane kopeeris end ja kuvas ekraanile: «I'm the creeper, catch me if you can!» Kui levima hakkasid personaalarvutid, loodi viiruseid ka nende jaoks. Nii ilmus Apple OSi jaoks esimese viirusena Elk Cloner aastal 1981. IBM PC ühilduvad personaalarvutid pidid veel viis aastat ootama, enne kui 1986 kirjutasid Pakistani vennaksed viiruse nimega Brain. Esimene spetsiifiline Windowsi viirus ilmus alles 1992 versiooni 3.0 jaoks.

Kuigi sõna «viirus» kasutavad tavainimesed igasuguse kahjuliku programmi kohta, on nad tegelikult  küberviroloogidele vaid üks paljudest pahavara (malware, lühend malicious software’ist) liikidest ja tänapäeval üldse mitte levinuim kurivara liik. Teiste hulka kuuluvad näiteks ussviirused, mis arvutivõrkudes levides ummistavad neid ning kannavad endaga kaasas juba ohtlikku koormat.