Andrus Kivirähki uus raamat «Tilda ja tolmuingel» tegeleb tolmu ja mäletamisega. Miks need kaks asja tähtsad on ning kas aeg on praegu kuidagi eriliselt tolmu- ja mäletamisevastane, seda Arter kirjanikult uuriski.
Pakkusin Andrus Kivirähkile, et ehk võiks teda nimetada mälukirjanikuks, ja sain teada, et seda on juba tehtud.
Kivirähk tunnistab, et kindlasti on võimalik ka mäluta elada, aga mäletamine annab inimesele seljataguse. «Inimene pole lihtsalt sattunud siia ilma nagu arvutimängutegelane. Arvutimängus tõesti tegelased lihtsalt tekivad ja kaovad ja tekivad jälle. Aga nad polegi päris inimesed,» ütleb Kivirähk.
Sinu viimased lasteraamatud, nii kohe-kohe ilmuv «Tilda ja tolmuingel» kui ka sellele eelnenud «Oskar ja asjad» on nukratoonilised. Millest selline muutus? Kas tänapäev on lastele nukker aeg?
Kas «Tilda ja tolmuingel» on nukker? Mina ütleksin, et see on liigutav. Tegelikult läheb ju kõigil tegelastel lõpuks hästi. Algab, jah, võib-olla veidi minoorselt, aga lõpuks kõik sujub.
Ma ju kirjutan Tähekesse peaaegu iga kuu ühe loo, ja need on naljakad lood. Juba järgmisel aastal ilmub ka neist raamat, see tuleb kindlasti lõbus.
Aga ju siis jooksis nii Tilda- kui ka Oskari-raamatut kirjutades mu mõte kuidagi nukramat liini pidi. Tilda-raamatu puhul pean ma kõigepealt rääkima, kuidas see sündis. Mulle helistas Irina Šabarova, kunstnikunimega Takinada, selle raamatu hilisem illustraator, ja rääkis, et on juba mõnda aega joonistanud selliseid elukaid ja meisterdanud nukke – tolmuingleid, kuigi ta ei teadnud, et need on tolmuinglid. Ta lihtsalt tegi suurte silmade ja väikeste tiibadega naljakaid nukke ning joonistas neist pilte. Ta pakkus, et äkki ma võiksin mõelda, kes need on ja mis nendega juhtub.