Filmisaade «Jupiter» paotas hallil ajal akent maailma

Ahto Vesmes juhtimas populaarset filmisaadet «Jupiter» 1977. aasta veebruaris. Foto: Vassili Samussenko, ERR

Vähesed telesaated on  ajas nii vapralt vastu pidanud kui nõukogude ajal Valdo Pandi ja Ahto Vesmese juhitud «Jupiter», mis pälvis eile lõpuks avaliku tunnustuse.

Õhtul kella kümne paiku, kui abikaasa oli magama läinud, istus Ahto Vesmes, hariduselt jurist, köögilaua taha, võttis paberid ette ja hakkas kirjutama. Käsitsi, mitte trükimasinal. Ta ei osanudki trükimasinal tippida, sest tal polnud seda kunagi vaja läinud. Vesmes oli aastaid töötanud Tartus aseprokurörina, ja tolles ametis olid sekretärid need, kes tema eest klahve klõbistasid. Kuid pärast kolmepäevast viinaviskamist ehk tööluusi Heldur Jõgiojaga, juristiharidusega muusikuga, jäi Vesmese prokuröritööst ilma. Kolinud Tallinna, sai ta tutvuste kaudu ametisse kinokomiteesse ning sealt edasi 1970. aastate algul filmilaenutuse ja reklaami valitsuse juhatajaks. Sedasi kujunes Vesmesest ajapikku suurimaid filmiasjatundjaid Eestis.

Ja kui legendaarne Valdo Pant, kes oli üle viie aasta juhtinud ETVs filmisaadet «Jupiter»,  1976. aastal manala teele läks, oli loogiline, et temast tühjaks jäänud koha täidab ekraanil just Vesmes. Sest kogemust tal juba jätkus: ta oli ligi tosin aastat teinud raadios lühikesi filmikommentaare.

Tegelikult seondubki «Jupiteri» saade, mis tutvustas kuni nõukogude aja lõpuni Eesti kinodesse jõudvaid filme – ka lääne filme, paotades sedasi väikest õhutusakent vabasse maailma –, ennekõike aasta tagasi meie seast lahkunud Vesmesega. Tema asjatundlikkus, mõnus keelepruuk ja karedavõitu sarm, nagu on iseloomustanud Vesmest teda ekraanil poolteist aastat asendanud Enn Eesmaa, on jätnud paljude kesk- ja vanemaealiste mällu kustumatu jälje. Pole ka ime, sest vähesed saated on osutunud nii jätkusuutlikuks nagu rohkem kui kahe kümnendi kestel vaatajaid harinud ja nende maailmapilti avardanud «Jupiter». Tunnustusena selle eest pälvis 435 korda eetrisse jõudnud saade eile alanud Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil tänuauhinna.

Vesmesel, nagu meenutab tema lesk Aime Vesmes, pensionil jurist, kulus tavaliselt aega öösel kella kolme-neljani, et saate stsenaarium valmis kirjutada. Kui mõttelõng seisma jäi, ladus ta vahelduseks pasjanssi. Ühtlasi kulus kirjatöö käigus üks sigaret teise järel. Hommikul viis ta täiskirjutatud lehed telemajja, kus sekretär need masinal läbi kahe koopiapaberi ehk kolmes eksemplaris ümber lõi. Vahel võttis selle töö enda peale ka abikaasa Aime.

Nüüd on nood suurde võikasti mahtuvad käsikirjad, mida Ahto Vesmes hoolega talletas, tänuväärne allikmaterjal Tallinna Ülikooli doktorandile Tiina Põllule, kes uurib filmide tõlkimist. Tema sõnul paistavad Vesmese käsikirjad silma põhjalikkuse, lausa pedantsusega – ta tegi isegi trükitud lehtedele enne saate salvestusele minekut käsitsi parandusi – ning halli aja kohta mahlaka keelekasutusega. Pooletunnised saated algasid alati sõnadega «tere õhtust, filmisõbrad» ning lõppesid sooviga «häid filmielamusi teile kõigile». «Kuldaväärt saade,» lausub Põllu. «Vesmes oli vaadanud üle kümne tuhande filmi ja temast paremat praktikut andis otsida.»

Paraku pole uuemal põlvkonnal võimalik saate headuses oma silmaga veenduda. Kogu saatesarjast on rahvusringhäälingu arhiivis säilinud vaid pooleteise minuti pikkune lõik.