/nginx/o/2018/04/16/7790231t1h8939.jpg)
Soomes elav Eesti pensionär peab jaburaks, et tal tuleb pensioni saamiseks kord aastas oma elusolekut tõestada ning surmatunnistuse puudumine seda tema eest ära ei tee. Paljudel riikidel puuduvad aga elektroonilised registrid ning sotsiaalkindlustusametil ei jää muud üle, kui lasta pensionäridel iga 12 järel uuesti tõestada, et neile on alust pensionimakseid jätkata.
Tänavu jõustus pensionikindlustuse seaduse muudatus, mis kohustab kõiki välismaal elavaid Eesti pensioni saajaid kord aastas oma elusolemist tõendama. Sama nõue on Eesti kodakondsuseta pensionisaajatele kehtinud juba 2013. aastast.
Soomes elavale pensionär Toivo Talile jääb seadusemuudatuse vajalikkus arusaamatuks. «Inimese elusolekut tõendab ju surmatunnistuse puudumine,» sõnas ta. Nii lihtsalt pole siiski võimalik inimese elusolekut kontrollida, sest paljudel riikidel puuduvad registrid, kus kajastuksid inimeste surmaandmed, selgitas sotsiaalkindlustusameti pensioni valdkonna juht Rannel Silov. «Kõikide riikide kohta ei ole neid andmeid kuskilt keskselt saada. Seetõttu tulebki inimesel endal kord aastas oma elusolekut tõendada, et saaksime jätkata pensioni maksmist.»
Seadusemuudatuse vajalikkust põhjendas sotsiaalkindlustusameti hüvitiste osakonna juhtivspetsialist Kadri Tomingas märtsis Postimehele sellega, et riikide vahel liiguvad andmed inimeste surmade kohta väga aeglaselt ning vahel ei teagi välisriigi ametiasutused, et peavad Eestit inimese surmast teavitama. Kui info inimese lahkumisest kodumaale ei jõua, jätkab sotsiaalkindlustusamet pensionimaksete tegemist.
Talil jagub uuele korral veel teisigi etteheiteid. «Pensionär peab aja kinni panema ja sõitma ametniku juurde, kes annab talle allkirja ja pitsatiga tõendi elusolemise kohta. Ametniku juurde minemine on pensionäri nii aja kui rahaline kulu, see raiskab ka pensionäriga tegeleva ametniku aega,» kirjeldas ta. Enim pahandab Tali sõnul teda, et ennast e-riigina reklaamivas Eestis ei saa enda elusolekut tõendada digiallkirjaga. «Sotsiaalkindlustusameti ametnikel oma 20. sajandi paberimajandusega oleks aeg jõuda 21. sajandi digiajastusse.»
Tegelikult on andmeid võimalik ka elektrooniliselt esitada, ütles Silov. Olenemata tõendi edastamise viisist peab see siiski olema (digi)allkirjastatud ja kinnitatud ka teise riigi ametiasutuse poolt. Kui digiallkirjastamine ei ole pensionäri elukohariigis võimalik, võib ka käsitsi allkirjastatud tõendi skaneerida ja saata e-kirjaga või postiga.
Selleks, et alusetutele pensionimaksetele piiri panna, on Tomingase sõnul välisriikide saatkondadega püütud koostööd teha, kuid soovitud tulemuseni pole see viinud. Nõnda jõutigi praeguse lahenduseni, mis kohustab kõiki välismaal elavaid Eesti pensioni saajaid kord aastas tõendama, et nad elus on.
On ka teatuid erandeid. Näiteks Läti ja Leeduga on Eesti sõlminud elektroonilised andmevahetuslepingud. Sarnaste lepingute sõlmimiseks on pooleli läbirääkimised mitme teise riigiga, lisas Silov. «Kõikidel riikidel kahjuks puuduvad elektroonilised registrid ja sellepärast ei ole võimalik neid andmeid elektrooniliselt vahetada.»
Ka Ukrainas, Venemaal ja Moldovas elavad inimesed ei pea oma elusoleku tõendamise pärast muretsema. Neis riikides on koostöös laiapõhjalisem ja pensione makstakse välja asutuste kaudu, mille infot saab kasutada pensionisaajate elusoleku kontrolliks.
Elusolemise tõendi esitamine
Elusolekut saab tõendada elukohariigi ametiasutuse (politsei, sotsiaalkindlustusamet, kohalik omavalitsus, pensioniamet, notar) poolt kinnitatud tõendiga.
Tõend võib olla vabas vormis, kuid sellel peavad olema järgmised andmed:
:format(webp)/nginx/o/2017/09/18/7114605t1hebf1.jpg)