Priit Pärkna: keerulise taustaga mõrvalugusid tuleb Eestis ette üsna harva

Priit Pärkna Foto: Peeter Langovits

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhi Priit Pärkna sõnul toimub suur osa tapmistest Eestis ühise alkoholitarvitamise tagajärjel, kuid leidub ka salapäraseid mõrvamüsteeriume.

Tegelen lahendamata mõrvalugudega ja on näha, et võrreldes 1990. aastatega oli selliseid lugusid läinud kümnendil üsna vähe.

Kindlasti. Elu vastu suunatud kuriteod on meie jaoks oluline teema ja nende lahendamisse on pandud läbi aegade suhteliselt palju vahendeid.

Kui sageli esineb tänapäeval Eestis selliseid inglise krimidraamade stiilis keerukaid ja hästi organiseeritud mõrvalugusid?

Eks selliseid lugusid on olnud ja tuleb kindlasti ka edaspidi. Võrreldes nelja-viie aasta taguse ajaga on tapmiste ja mõrvade (tapmine raskendavatel asjaoludel) hulk kahanenud päris tublisti. Aga see kahanemine on tulnud pigem olmetapmiste arvel.

Keerukate ja põhjalikumalt planeeritud juhtumite puhul räägime pigem äriga seotud taustaga või ka haiglasemat tüüpi inimestest, kelle teole on väga raske leida mingit otsest motiivi.

Kas praegu võib kusagil Eestis olla liikvel mõni selline sarimõrtsukast maniakk?

Ma ei arva, et oleks. Veel mõni aeg tagasi said Eestis tapmiste läbi hukka üksikutes taludes elavad vanahärrad ja -prouad. Käidi otsimas viimast puusärgi jaoks kõrvale pandud raha. Aga praegu pole ka selliseid juhtumeid.

Viimane säärane oli Tartu maakonnas memmesid tapnud vanamees.

Just.

Kui suur osa tapmistest on teie hinnangul ühel või teisel moel seotud alkoholiga?

90 protsenti või isegi rohkem. Kui vaatame tapmiste üldist iseloomu, siis eks lõviosa neist juhtuvad isikliku tüli käigus ja kulmineeruvad tapmisega. Mängu tulevad küll rusikad, kättejuhtuv puuhalg, kirves või nuga.

Kas peab paika, et suur osa mõrvadest leiabki aset ühise alkoholitarvitamisega seoses? Keegi lüüakse seltskonnas maha, mees tapab naise või vastupidi?

See väide peab täielikult paika. Keerukama taustaga tapmiste ja mõrvade osatähtsus on tegelikult väga väike.

Kas Eestis on veel professionaalseid palgamõrtsukaid, kellele tapmine on põhitöö? Ma ei pea siin silmas Veronika Dari tapnud narkomaani, kellele lihtsalt pisteti relv pihku.

Dari tapnud isikute motiiviks oli tegelikult järjekordse narkoainedoosi jaoks raha hankimine. Ma ei saa kinnitada, et meil ei ole paadunud narkomaane, kes on altid väikese kopika eest kuritegusid toime panema.

Aga sellised intelligentsed ülikonnas üksiklastest palgamõrvarid, keda on ikka näha Hollywoodi filmides?

Minu teada selliseid inimesi meil ei ole.

1990. aastatel oli vist periood, kui organiseeritud kuritegevusega seotud mõrvu oli olmetapmistest enamgi?

Kindlasti.

Kas organiseeritud kuritegevuse arveteõiendamistega seotud mõrvu praegusel ajal üldse toimub?

Me ei saa väita, et organiseeritud kuritegevuse roll ühiskonnas tervikuna on vähenenud, küll aga on see kindlasti muutunud. Sestap ei meenu mulle viimasest ajast organiseeritud kuritegevusega seotud mõrvu.
Praegu on organiseerunud kurjategijad pühendunud eelkõige rahalise kasu saamisele ja kuna see on eesmärk, ei ole nende huvi likvideerida inimest, kes jääb näiteks võlgu. Tapmisega võib kaduda võimalus seda raha üldse tagasi saada.

Millised on peamised tapavahendid?

Levinumad on rusikas ja nuga. Eks ma pean rusika all silmas peksmist laiemas tähenduses. Kirved tulevad samuti mängu.

Tallinnas inimese tapnud kurikamõrvari juhtum on muidugi eriti räige, aga kas üldiselt võiks siiski öelda, et tõenäosus pimedal ajal tänaval jalutades tapetud saada on tegelikult kaduvväike? Üldjuhul toimuvad tapmised vist ikka mingi subkultuuri – kriminaalsete jõukude või joodikute ja narkomaanide seltskondade sees.

Kui räägime tänaval kuriteo ohvriks langemisest, on suurel osal juhtudest tegu röövimisega. See aga eeldab vägivalda. Viimasel ajal vägivallakuritegude hulk kahaneb ja sestap võib öelda, et väheneb ka tänaval nende ohvriks langemise tõenäosus. See käib ka tänaval tapmise ohvriks langemise võimaluse kohta.

Raskete isikuvastaste kuritegude lahendamisega on meil lood Eestis üldiselt üsna hästi. Aga olete ehk võrrelnud meie seisu ka muu maailmaga? 1990. aastatel olime oma tapmisenäitajatega vaat et maailma tipus, kuidas siis praegu on?

Praegu pole mul välisriikide statistikat käepärast, aga loomulikult suhtlen kolleegidega naaberriikidest. Võrdluses Skandinaavia maadega tuleb muidugi tunnistada, et eks nii politseil kui ka kogu ühiskonnal on veel omajagu edasi minna. Aga samas, kui vaatame Eestist lõuna poole, ei saa ma küll öelda, et me hiilgaks halvas mõttes esireas.