Postimees 1891. aastal: papa Jannseni sõnad on tõeks saanud

«Eestimees, jä iggas rides ja igga nimme al Eestimehheks, siis olled aus mees omma rahwa ees,» kirjutas Jannsen pühenduse paraadportreele, kus ta oli üles võetud tõeliselt peene saksana. Foto: Postimees.ee

J. V. Jannsen on puhkama läinud, aga tema tööd Eesti rahva vaimupõllul on palju vilja kandnud. Iga haritud põld auustab ju sellega oma harijat, et ta hääd vilja kannab.

Siisgi on külvaja auuks veel väga vähe tehtud, ehk ta küll surmani truuks ja rahunõudjaks jäi. Tema, õndsa, haua kaunistamiseks on vähe annetatud. /.../ Võtkem siis nüüd meie, vanemad inimesed, kes meie tema kirjadest palju elukergitust ja kinnitust oleme leidnud, sellega oma kallist ära läinud suguvenda auustada, et nüüd suvel, neljandal suurel laulupidul, (kuna esimene 22 eest tema õndsa hoole läbi korda saadeti) J. V. Jannseni hauasamba pühitsemise ka ette võtaksime. Kui ülendav ja ilus oleks see! /.../

Mälestan veel selgesti esimest laulupidu 1869. aastal: Laulsime ilmliku kontserti proovi. Proov läks hästi. Isa Jannsen oli meiega rahul. Üks isand lauljate hulgas hüüdis: «Edenegu ja kasvagu Eesti haridus ja laulujõud, nõnda kui õhtune vari, mis pikemaks läheb!» Õnnis Jannsen hüüdis aga vastu: «Ei, mitte nii, armas sõber, – õhtune vari lõpeb pea ära, – ta kasvagu kui koiduvalgus, mis ühtepuhu heledamaks läheb!» See ütlemine oli mitme saja laulja meele järele ja rõõmuhüüdmine ei tahtnud lõppeda. Tema õndsa sõnad on tõeks läinud, – küll seda teame – teeme nüüd ruttu, mis meie peame. J. H. V. 11.04.1891