Andres Ammase üks viimaseid kõnesid: on alatu tekitada hirmu ja sellega manipuleerida

Andres Ammas Foto: Erakogu

Emakeele päeva eel, hümniseaduse arutelul ütles Andres Ammas, et Eesti hümni pärast ei ole vaja hirmu tunda. Seda hirmu tekitada, sellega manipuleerida on aga alatu. Postimees avaldab Andres Ammase  13. märtsil riigikogu kõnepuldist peetud sõnavõtu.

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Ma kõigepealt tänan oma fraktsiooni, et ta andis mulle võimaluse sel teemal sõna võtta! Liialdamata olen ma Eesti Vabariigi hümnist saanud muusikaõpetajana rääkida sadu kordi ja ma teen täna seda hea meelega siin auväärses saalis.

Aastavahetusel hümni esitamata jätmine oli rahvusringhäälingu ja aastavahetuse õhtu korraldajate äärmiselt piinlik viga. Need, kes tookord nõnda otsustasid, on minu meelest ka õigustatult nahutada saanud. See viga oli eriti kahetsusväärne, sest ta andis ühele erakonnale võimaluse hakata taas kord üles kütma hirme, taas kord hakata kavaldama, nagu tänane ettekandja kergemeelselt välja ütles. Agarus võib kergesti üle minna ka ogaruseks, kuigi tegevuse algataja ei pruugi nii soovida.

Eesti Vabariigi hümniga, sõbrad, on kõik väga hästi. Seda lauldakse järjest paremini, sõnad on nii noortel kui ka vanadel järjest paremini peas. Ma olen seda aastaid rõõmuga jälginud. Selle aasta algul, kui käivitus laiem avalik diskussioon hümni üle, tundsin südamesoojust, kui ma näoraamatust lugesin oma sõprade postitusi, et nende lapsed lasteaiast või koolist tulles – vabandust! – tüütasid oma vanemaid nõrkematult, sest nad tahtsid õpitud Eesti Vabariigi hümni taas ja taas kodus ette laulda, ikka ja jälle.

Eesti Vabariigi hümn ei vaja kellegi ekstrakaitset ja tema pärast ei ole vaja hirmu tunda. Seda hirmu tekitada, sellega manipuleerida on minu meelest isegi alatu. Nii et paanikaks mingit põhjust ei ole.

Aga ma tunnistan, et minu arvates oli enam-vähem sama piinlik, kui selle eelnõu sisu hakati naeruvääristama otsitud, kunstlike juriidiliste konstruktsioonide ja argumentidega. Ka sellega mindi minu meelest kohati liiale. Minule ja minu mõttekaaslastele on väga sümpaatne õiguskantsleri nõuniku Külli Taro mõttekäik, et Eesti riiklikud traditsioonid on tugevamad kui üks silmakirjalik eelnõu. Me jagame tema seisukohta ja arvamust, et kui probleemi ei ole, siis ei oleks tingimata vaja seadust tegema hakata.

Aga me mööname, et kui meie rahva hulgas on piisavalt palju neid, kellele on oluline, et ühes seadusandlikus aktis oleks fikseeritud, et Eesti Vabariigi hümn on Paciuse ja Jannseni «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», siis teeme seda. Aga sellest on ka küll. Kas see on fikseeritud lipuseaduses või kas see võiks olla fikseeritud kas või ühelauselises seaduses, siin ei ole palju vahet. Igasugune minek sealt kaugemale, igasugune edasine reglementeerimine on juba liiast. Nagu öeldakse, saatan peitub vahel detailides.

Muuseas, meie lõunanaabrid on teinud ühe vea, millest meil tasuks õppida: nad kehtestasid seadusega esialgu neljahäälse hümni seade ja pärast pidid hakkama seadust parandama, et hümni tohiks esitada ka ühehäälselt. Nad pidid parandama, et hümni tohiks esitada ka mitte täispikkuses, vaid näiteks ühesalmilisena. Ärme nüüd meie seda ülereguleerimise viga teeme.

Ma ei taha kõigil detailidel peatuda, aga ma toetan kolleeg Aivar Sõerdi öeldut. Ei maksa sinna näiteks panna kindlat nooti ja määrata sellega hümni helistik kindlaks.

Head sõbrad, te olete seda ise kogenud. Me viimati laulsime siin saalis koos hümni Eesti Vabariigi aastapäeva eel. Dirigent Janne Fridolin võttis mõistlikult mitte si-bemolli, vaid kas la-bemolli või sol-mažoori ja oli hea mugav laulda. Eesti Rahva Muuseumis võttis ülikooli naiskoori dirigent Triin Koch, vastupidi, kõrgema helistiku ja kaasa laulda oli täiesti võimatu. Nii et kõike ei ole vaja tingimata kirja panna.

Siin oli juttu hümni teotamisest. Jah, kas Marko Matvere siis austas või teotas hümni? Minu põlvkonna inimesed mäletavad poleemikat, mis puhkes, kui Jimi Hendrix mängis Woodstockis Ameerika hümni. Oli see nüüd austus või teotus? Igasugused kaverid hümnist balansseerivad selle piiri peal, kas nad on sobivad või mitte. Aga nende detailidega pole mõtet lõputult jätkata.

Mind erutas tänases mõttevahetuses hoopis üks teine probleem. Meil on üks üldlevinud rahvalik laul, mida ikka armastatakse laulda, ja seal on minu meelest üks hea, ma ütleksin, et eneseirooniline rida (kuigi ma ei tea, kas tolle rea kirjutaja kunagi nii mõtles): «Koidikul siis selgitame, kes meist on õigem eestlane.» See võistlus on siis täna jälle siin saalis hoogu läinud ning täiesti kohatult ja mõttetult. Mind häiris, kui ettekandja nagu pani pahaks, et hümni üle üldse vaieldakse.

Kolleeg Aadu Must juba meenutas aega enne teist maailmasõda. Tollest hümnikonkursist uut hümni ei tulnud, aga sealt saime näiteks Tuudur Vettiku «Su Põhjamaa päikese kullast», väga ilusa laulu. 1990-ndate alguses ütlesid laulupidude üldjuhid, meie armastatud inimesed, et Paciuse laul on liiga liedertafel'lik ja liiga, noh, lihtsakoeline.

Nad pakkusid, et selle asemel võiks olla «Laul Põhjamaast» või juba nimetatud Ernesaksa laul või Evald Aava «Me oleme põhjamaa lapsed». Oli palju variante. Selle üle tohib diskuteerida, selles ei ole mitte midagi lubamatut. Võib-olla diskuteeritakse 20 või 50 aasta pärast jälle selle üle, mis on Eesti Vabariigi hümn. Seda võimalust ära lõigata ei ole mõtet.

Aga et ei tekiks valearusaama, siis ütlen, et nii minul kui ka minu fraktsioonikaaslastel on südamest hea meel, et kõigist nendest vaidlustest on alles ja kõlama jäänud ikka seesama armas Paciuse ja Jannseni «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm». Mingit põhjust selle hümni ajale vastupidavuses enam vist kahelda ei ole. Seda kõlbas laulda esimesel üldlaulupeol ja kõlbab niisama hästi laulda ka täna. Aitäh!