Video: Vahetusõpilased: kohuke on imemaitsev ning tuima kihi all on peidus särtsakas eestlane

Mateo Roche ja Naoto Hosokawa õpivad praegu Kiili gümnaasiumi 11. klassis. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Tallinna külje all Kiilis nühivad 11. klassis koolipinki kaks vahetusõpilast: rahvatantsu harjutav jaapanlane Naoto Hosokawa (18), kellel tekkis Eesti vastu uudishimu pärast Kihnu saarest telesaate nägemist ja Argentinast pärit Mateo Roche (18), kes õpivahetuse lõpuks tahab vabalt eesti keelt rääkida ja armastab uisutamist. 

Maailmas on nii palju linnasid ja riike. Miks te neist kõigist Eesti valisite ja siia vahetusõpilaseks tulite?

Mateo: Ma olen nüüd 18-aastane ja selles vanuses ei saa Argentinas enam väga paljudesse kohtadesse minna. Mulle pakutigi vaid kahte riiki: Tšehhi või Eesti. Ma ei teadnud kummastki riigist mitte midagi, aga Eesti tundus õigem valik. Ma ei guugeldanud ega otsinud Eesti kohta mingit lisainformatsiooni, lihtsalt valisin selle sihtkoha ja tulin kohale. See kogemus, mille siit saan, aitab mul kindlasti tulevikus paremini iseseisvalt hakkama saada.

Naoto: Nägin telesaadet Kihnu saarest, mis erines väga Jaapani kultuurist ning seal oli väga ilus loodus. See tekitas minus huvi Eesti vastu. Hiljem avastasin, et Eesti oli samuti nende maade nimekirjas, kuhu mul oli võimalik vahetusõpilaseks tulla. Niisiis otsustasingi siia tulla.

Milline oli teie esmamulje Eestisse kohale jõudes?

Naoto: Väga palju metsa. Nägin seda juba teel lennujaamast koju. Seal, kus ma Jaapanis elan, on palju mägesid ja mägede peal on metsad. Siin on aga metsad ja mägesid polegi. Minu jaoks on siin väga teistsugune.

Mateo: Minu jaoks on see esimene kord Eestis ja üldse Euroopas. Ma ei teadnud, mida oodata. Kui lennukist välja tulin ja kohtusin end võõrustava perega, mõtlesin «Ma olen siin, ma jõudsin kohale!»

Millal te Eestisse jõudsite ja pikalt veel siin olete?

Naoto: Tulin siia eelmise aasta augustis ja olen kuni juunini.

Mateo: Mina tulin jaanuaris ja tagasi koju lähen detsembris.

Milliseid erinevusi ja sarnasusi teie kodumaal ja Eestil on?

Mateo: Siin on nii külm. Argentinas ei ole kunagi viis, kümme või 15 külmakraadi, kõige rohkem paar-kolm. Siin on nii-nii külm. Samas mulle tundub, et ma ei taju seda nii nagu eestlased. Nemad katavad ennast üleni kinni ja mässivad ennast sallidesse, kuid ma kannan alati jopet eest lahti, muidu hakkab palav. Eestis on lund ka, minu kodukohas Argentinas ei saja mitte kunagi lund. Mulle meeldib, et siin on nii palju loodust ümberringi.

Naoto:  Siin on tõesti jahe. Ma tulin siia augustis ja mulle tundus, nagu oleks sügis olnud. Aga sarnasused? Jaapanlased söövad ka tatart.

Kuidas Eestit ja eestlasi kirjeldada?

Naoto: Jaapanlastele võib Eesti Põhja-Jaapanit meenutada, kuid kultuur on väga erinev. Eestlased meenutavad mulle jaapanlasi. Mõlemad on vaiksed, kuid tuttavaks saades ja sõbrunedes muututakse väga sõbralikuks ja jutukaks.

Mateo: Eestlased ei ole üldse argentiinlaste moodi. Eestlased on häbelikud ega väljenda kunagi, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Kui eestlane rääkima ja ennast avama hakkab, siis on ta palju rohkem argentiinlase moodi.

Mis teile siin meeldib ja mis ei meeldi?

Naoto: Toit on hea. Jaapanlaste ja eestlaste toidulaud on väga erinev, näiteks ei sööda meil musta leiba ja kartulit. Mulle need väga maitsevad. Kohuke ka! Praegune ilm mulle aga ei meeldi. Päike paistab ja hakkab soe, aga samal ajal puhub külm tuul. Pole ei talv ega kevad.

Mateo: Mulle ka Eesti toit meeldib. See on Argentina köögist väga erinev. Meil näiteks süüakse palju veiseliha, eestlased eelistavad siga ja kana. Minu jaoks oli see harjumatu. Ma võin seda küll süüa, aga mitte kaks-kolm päeva järjest. Mulle maitsevad ka kohukesed. Ma vihkan suusatamist, aga uisutada mulle väga meeldib. See tuleb mul hästi välja ka. Mulle väga meeldib mu võõrustaja pere ja siinsed inimesed.

Millised teie koolipäevad on? Kas teil raske ei ole tundides käia ja aru saada, kui eesti keelt alles õpite?

Naoto: Tunnid algavad kell kaheksa. Mulle see ei meeldi, liiga vara.

Mateo: Me õpime erinevate klassidega. Oma klassikaaslastega on näiteks matemaatika, inglise keel ja geograafia koos, aga eesti keelt õpime koos 4. ja 5. klassiga. Naljakas, aga see töötab. Ma õpin väikestega koos palju rohkem keelt kui vanematega ühes tunnis. Palju õpib kuulmise, mitte õpiku järgi. Matemaatikas on numbrid, seal ei ole keelel vahet.

Mis õppeained teile meeldivad, mis mitte?

Mateo: Matemaatika on lemmik. Ajalugu üldse ei meeldi.

Naoto: Mulle ka.

Kas matemaatika on teie lemmik seepärast, et siin on seda kõige kergem õppida või meeldis see juba kodus ka?

Mateo: Mulle meeldis kodus ka.

Naoto: Mulle ka.

Kuidas Kiili gümnaasium erineb sellest koolist, kus te kodus käite?

Naoto: Mu kool on väga erinev. Jaapanis on gümnaasium viis aastat, siin kolm. Jaapanis elan ma kooli juures ühiselamus.

Mateo: Kõigis Lõuna-Ameerika koolides algab õppeaasta märtsis ja lõpeb detsembris. Tavalised koolid Argentinas on samalaadsed Eesti koolidega. Minu kool on teistsugune. Me saame valida, milliseid aineid tahame võtta ja gümnaasium meenutab natuke ülikooli. On mingid ained, mille sa pead ära tegema, aga ühes tunnis võivad koos olla näiteks 10. ja 12. klassi õpilased. Õppeaasta algul peame valima sotsiaalprobleemide seast, mida tahame eri õppeainetes käsitleda. Õpime intervjuusid ja uuringuid tegema, et neile probleemidele lahendusi leida.

Kas klassid ka millegipoolest erinevad?

Naoto: Jaapanis on natuke suurem klass, umbes 40 õpilast, aga inimesed on sarnased – ollakse sõbralikud ja käiakse läbi omavahel.

Mateo: Õpilasi on sama palju, aga Eesti klassikaaslased on väga vaiksed võrreldes argentiinlastega.

Naoto, kuulsin, et sa käid ka rahvatantsutrennis. Millest sul selline huvi tekkis ja kuidas trennis läheb?

Naoto: Vastab tõele. Tahan eestlaste kohta rohkem teada saada. Eesti rahvatants on jaapanlaste omast aktiivsem. Tantsides tuleb jalgade asemel kogu keha kasutada ja arvestada tuleb ka tantsupaarilisega.

Kas eesti keele õppimine on teie jaoks keeruline? 

Naoto: Mul on eesti keelt kergem mõista kui inglise keelt. Eesti keel huvitab mind ja see ei tundu raske. Siiski, käänamine on kummaline. Näiteks sõna «aed» võib muutuda sõnaks «aia». Ma ei saa aru, kuidas sõnad nii erinevaks muutuvad.

Mateo: Algus oli keeruline, kuid nüüd olen juba hakanud rohkem aru saama. Mõned sõnad on juba meelde jäänud. Mul on kodus kurt vend, kellega koos eesti keelt õpin. Mõnda sõna oskan viipekeeles öelda, aga eesti keeles ei tule meelde, kuidas öelda. Eesti keel on keeruline, aga tean, et aasta lõpuks ma õpin seda rääkima.

Kas eesti keeles on mõni sõna, mis teile väga meeldib või tundub hoopis  liiga raske?

Naoto: Minu jaoks kõlavad sõnad «põder», «puder» ja «pudel» väga sarnaselt. Õ-täht on ka keeruline.

Mateo: Mul ei ole sellist sõna, mis tunduks väga raske. Kõik sõltub hääldamisest, see teeb asja keeruliseks. Mulle meeldib sõna «totu». See ei ole solvang, see on naljakas ja seda saab kasutada nii väikeste kuuldes kui sõpradega.

Mida te enne kodumaale tagasi minemist kindlasti ära teha tahate?

Mateo: Ma alles alustasin oma vahetusaastat. Ma ei tea veel, mida teha võiks. Tahan eesti keelt õppida ja siin olemist nautida.

Naoto: Olen oma võõrustaja perega Eestis reisinud, kuid igale poole pole jõudnud. Tahaksin Saaremaal ja Hiiumaal käia. Kuulsin ka, et juunis on jaanipäev ja see on suur püha, nagu jõulud. Tahaks ka seda tähistada.

Kui te tagasi kodumaale lähete, siis millest puudust tundma hakkate?

Naoto: Toidust ja eesti keelest. Mulle meeldib eesti keele kõla. Minu kõrvale on see lihtsam ja meeldivam kui inglise keel. Proovin ka ise eesti keeles rääkida.

Mateo: Olen siin alles paar kuud olnud, aga kindlasti hakkan igatsema kohukesi ja vastlakukleid. Need on väga maitsvad. Oma siinset peret. Uisutamist ka. Argentinas, vähemalt minu kodukandis, ei ole võimalik kuskile uisutama minna.