«Annan armu Anatoli Nikolajevile, sünd 1954, karistatud Kohtla-Järve Linnakohtu 02.11.1999 otsusega, vabastades ta karistuse edasisest kandmisest,» seisis presidendi eilses süüdimõistetute armuandmispalvete avalduses. Otsus jõustus täna. Kõikide ülejäänute armuandmispalved jäid rahuldamata.
Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa teatas, et tegu on õigusriikluse seisukohalt Eestit edasiviiva ja ainuõige otsusega. Aasmaa lisas, et ta on uhke presidendi üle, kes lõpetas ebakindluse ja aastaid kestnud vaidluse erinevate juristide ja ühiskonnaliikmete vahel ning tõi selles osas õigusrahu.
«Sellega õnnestus meil lõplikult hüvasti jätta ka totalitaarsest ühiskonnast pärit kriminaalmenetluse põhimõtetega. Minu enda jaoks on aga hetkel hinges mõnus tühi tunne, kuna üks tohutult raske ja pikk võitlus on lõplikult lõppenud teadmisega, et ajasin õiget asja,» kirjutas Aasmaa.
20. aprillil täitunuks Nikolajevil vanglas 20 aastat. Kohus mõistis mehe eluks ajaks vangi 1998. aasta aprillis Kohtla-Järvel ühes Põhja allee korteris toimunud nelikmõrva eest.
Süüdistuse järgi tulistas Nikolajev korteris surnuks oma elukaaslase Jelena Erlichi (39), Alla Berdikova (36), Andrei Ovtšinnikovi (28) ning viimaseid kuid lapseootel Tatjana Tširkova (25). Nikolajevi enda sõnul peteti politseis temalt nn puhtsüdamlik ülestunnistus välja ning isegi kui kohtus loobus prokurör tema süüdistamisest, siis mõistis kohus ta siiski eluks ajaks vangi.
Nikolajevi armuandmispalve
Detsembris kirjutas Anatoli Nikolajev armuandmispalves, et elus tuleb vahel teha saatuslikke valikuid. «Normaalne, alalhoidlik inimene valib sellistes olukordades mugavama tee, valib vähem probleeme. Uurijatel oli valik – piinata või mitte piinata Ilja Sjomikut; ähvardada või mitte ähvardada mind ja mu lapsi; lõpetada minu kahtlustamine ja jätta mind rahule – aga see oleks tähendanud, et tuleb hakata otsima tõelist tapjat. Alustada nullist. Nad valisid mugavama tee. Juhtum oli ju vaja lahendada. Kohtunikul oli valik – nõustuda prokuröriga ja mõista mind tõendite puudumise tõttu õigeks – aga see oleks tähendanud igavest vihavaenu kohalike uurijatega ja mine tea, mida veel. Ka Teil, austatud president, on valik – ja ma täiesti mõistan, et mugavam on jätta mind siia, kus ma olen. Võibolla on Eesti riik veel liiga noor selliseks raputuseks – selle suure vea tunnistamiseks ja Teile hakataks esitama ebamugavaid küsimusi,» kirjutas Nikolajev presidendile.
«Võibolla tekkis Teil küsimus – kas ma olen nende inimeste peale vihane, kes osalesid minu süüdilavastamises? Ehk soovin koguni kellelegi kätte maksta? Kindlasti mitte! Vastupidi! Ma olen kõigile neile inimestele tänulik, sest ainult tänu neile olen ma praegu elus. Olen täiesti veendunud, et mind oleks maha lastud samal päeval või samal nädalal, kui nad oleks mind arestimajast vabastanud või õigeks mõistnud. Sellised olid tookord kirjutamata seadused, ja nagu minu kohtuasjast välja tuleb, ega kirjutatud seadused polnud palju paremad. Nii et jah – ma olen õnnelik ja tänulik, et olen elus,» lisas Nikolajev.
Samas märkis mees, et ei taha vanglas surra. «Ma ei ole seda ära teeninud. Ma kinnitan Teile, et olen väärt seda, et surra vaba mehena, sest ma ei ole kunagi kedagi tapnud, ma ei kuulu siia ja ma ei vääri seda alandust – surra vanglas. Minu ainus süü oli, et ma ei suutnud, ei osanud tõestada enda süütust, kuigi ma tõesti üritasin.»
Allikas: BNS