MÄRTSIKÜÜDITAMISE AASTAPÄEV. Protsess oli väga kiire ja kaootiline

Sel pühapäeval, 25.märtsil mälestatakse nõukogude režiimi küüditamist 1949. aastal. Küüditamine kestis viis päeva, mille jooksul saadeti Eestist Siberi poole üle 20 000 inimese. Ajaloolane Martin Andreller kirjeldab Postimehe videointervjuus sündmuste käiku, aga ka seda, miks mälestustseremooniad tänagi vajalikud on.

«1949. aasta märtsiküüditamise käigus ei olnud siin hoones sellist kogumispunkti nagu 1940. ja 1941. aastal,» sõnas Andreller, «ent muidugi mõista need inimesed, kel õnnestus märtsiküüditamise eest pakku saada ja hiljem arreteeriti ning laagrisse mõisteti, käisid siit läbi.»

«Selle vangla näol on tegemist ühe nõukogude režiimi sümboliga Eestis,» lisas ta.

1949. aastal toimus küüditamine viie päeva jooksul, ešelonid alustasid tööd 25. märtsi varahommikul ning viimane vagun Siberi poole läks teele 29. märtsil.

«Protsess oli väga kiire, aga ka väga kaootiline,» kirjeldas Andreller, «inimesed oli vaja kiiresti kätte saada, et nad ei jõuaks eest ära põgeneda. On teada ka juhtumeid, kus inimesed olid kuidagi selle eelaimduse saanud, et neile võidakse järgi tulla või õnnestus neil põgeneda sõna otseses mõttes viimasel minutil.»

Andreller meenutas ühe endise metsavenna õe lugu, kus hommikul varavalges küla vahele jõudnud veoauto puhul saadi kohe aru millega tegu. «Nemad jooksid maja teisest otsast kohe rabametsa, samal ajal kui sõdurid jalgsi hoovi tulid, sest autodega sinna ei saanud.»

Teekond loomavagunites ja veoautodes Eestist Siberisse kestis toona umbes 11 ööpäeva, üksikutel õnnestus sõidu ajal põgeneda. «Osadel õnnestus tõesti kinnipeetuna vagunist või veoauto kastist veel põgeneda, kuid täna hakkab nende mälestus vaikselt tuhmuma. Oluline on ka see, et vahemikus 1949–1991 ei tohtinud neist asjust avalikult rääkida ja mälestusi anti edasi ainult pereringis.»

Andreller rõhutas, et mälestustseremooniad, nagu küünalde asetamine Vabaduse väljakule, aga ka muud toimingud, on väga olulised ka neile inimestele, kes täna on elus. «Et need inimesed saaksid aru, et meie – nooremad – ka mäletame seda ja hoolime sellest kõigest.»

Patarei vangla tulevik?

Eesti Mälu Instituut tegeleb konkursi korras ideede otsimisega Patarei vangla edasise saatuse kohta. Instituudi enda nägemus on rahvusvaheline teaduskeskus ja kommunismikuritegude muuseum.

«Tegemist on väga olulise hoonega, sest see on üks ainsaid meie regioonis tervikuna säilinud kaitserajatistest, mis on Eesti ajaloos laiemalt saanud totalitarismi sümboliks,» sõnas instituudi teavituse ja koostöö juht Sergei Metlev.

«Siit on käinud läbi inimesed, kes on kannatanud nii nõukogude, aga ka saksa okupatsiooni ajal. Siit on läbi käinud ka holokausti ohvrid,» loetles Metlev, «tegemist on kohaga, kus inimõigusi rikuti ka hiljem, nõukogude ajal. Siin on istunud meie jaoks väga tähtsad inimesed nagu Lagle Parek ja Enn Tarto.»

«Võimatu oleks ette kujutada, et siin, kus on säilinud ehtsad kongid ja jalutushoovid, kus vangid on kõndinud, mahalaskmisruum säilinud, oleks midagi muud kui haridusasutus. Muuseum oma olemuselt on selline koht, mis õpetab inimesi mõistma kommunismi olemust ja tagajärgi. Mitte ainult läbi Eesti prisma, me räägime rahvusvahelisest kommunismikuritegude muuseumist, mis käsitleks režiimi toimimist ülemaailmselt.»

Selle tarbeks teeb Eesti Mälu Instituut koostööd Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa mäluasutustega.

Otsus Patarei vangla saatuse kohta kinnitatakse kõigi eelduste kohaselt valitsuses märtsikuu jooksul.