«Rahva teenrid» seajandist: see on põhjamaine korruptsioon!

Sead Foto: Margus Ansu

Tänases Vikerraadio saates «Rahva teenrid» leidsid ajakirjanikud Evelyn Kaldoja, Peeter Helme ja Mirko Ojakivi, et poliitika ei pea vaid olema aus, vaid ka näima õiglane.

 «Sellist Eestit me tahtsimegi! Olemegi jõudnud Põhjamaale. See on põhjamaine korruptsioon. Keegi ei liiguta raha kilekottidega kuhugi, vaid tegemist on väga keeruliste võimusuhetega, kus midagi tõestada on äärmiselt raske,» juhatas teema sisse Peeter Helme. 

Saatejuht Mirko Ojakivi sõnul on probleem, et praegune minister peab poliitika osaks seda, et ministri erakonnakaaslane ja ministriga seotud ettevõtjad saavad vana määrusega võrreldes raha juurde. «Kasutatakse poliitilisi hoovasi ära erinevate toetuste määramisel ja «timmimisel».»

Seatsaari mõjuvõim

Ojakivi hinnangul on toetuste jagamisel tekkinud kaks küsitavust. «Miks pidi maaeluminister Martin Repinski esimesel tööpäeval hakkama tegelema seatoetustega?  Ja miks moodustati sõltumatu ja sektoriülese maaeluarengu nõukogu kõrvale ministri nõuandev kogu, mis esimesel hetkel erakonnakaaslase Urmas Lahega politiseeriti?»

Ojakivi ei näe probleemi selles, et keskerakondlane on minstri nõunik. «Küsimus on selles, et nõu annab mees, kes omab sektoris ärihuve ja saab riigilt toetusi. Sinna sisse on juba eos kirjutatud huvide konflikt,» ütles Ojakivi.

«Kui keskerakondlaste arvates oli kõik juriidiliselt korrektne, siis paljudele ei näi see ausana,» lisas ta.

Ajakirjanikud tõdesid, et väga raske on leida seakasvatajat, kes oleks nõus teemat kommenteerima. «Urmas Laht tundub olevat lihtsalt nii mõjuvõimas mees,» ütles Ojakivi ja nimetas teda naljaga pooleks «seatsaariks».

Võrdsed ja võrdsemad

Ojakivi sõnul tekitab igasugune toetuste maksmine ebaõiglust. «Euroopas käib vaidlus, et kellele ja kui palju ja millistest meetmetest. Seal on võimsad lobigrupid ja logireeglid,» ütles ta.

«Meil on inimene, kes  justkui seisab sektori huvide eest ja ajab ilmselt õiglast asja: kui katk jõudis eestisse ja tuli tuhandeid loomi tappa, oli probleem ja see võeti ette. Aga tagantjärele näeme, et on võrdsed ja on võrdsemad,» rääkis ta.

Evelyn Kaldoja hinnangul aitaks taolisi probleeme ennetada nõndanimetatud lobireeglid. «Meil on väike riik ja inimesed teevadki samu asju. Mingis mõttes ongi need asjad (huvide konfliktid - toim.) paratamatud,» tõdes Kaldoja, lisades, et seni, kuni lobitöö reegleid pole, on poliitikute kohustus ausalt käituda. 

Toetustevaba põllumajandus?

Mirko Ojakivi käis välja lootuse, et põllumajanudspoliitika saaks olema toetustevaba. «Äkki olen liiga optimistlik?» 

Evelyn Kaldoja sõnul liigub Euroopa selles suunas, kuid on mitmetahuline küsimus, mida mõjutavad erinevad faktorid. «Me teeme nii liiga ülejäänud maailmale. Ütleme Aafrikale, et tehke ise tööd ja ärge tulge meie juurde. Samal ajal subsideerime oma põllupidajaid nii suurel määral, et aafriklastel pole lihtsalt konkurentsivõimet,» ütles ta.

Kaldoja sõnul on toetuste põllumajandusele toetuse jagamise juured on teise maailmasõja järgsetes aastates, kui põllumehed olid väga tugev huvigrupp. «Täna pole põllumehi nii palju, sest väga palju tööd teeb ära masin. Aga põllumehi ei saa ära kaotada. Ja samas ei saa nende sissetulek toetuda niivõrd palju toetustele,» ütles Kaldoja.

Maaeluministeeriumi head ja vead

Peeter Helme käis välja uitmõtte ja seadis küsimuse alla maaelusministeeriumi otstarbekuse. «Kas meil on vaja üldse maaeluministeeriumit? Äkki neid otsuseid tehakse liiga politiseeritult ja liiga kõrgel tasemel? Äkki oleks vaja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis põllumajandusosakonda,» ütles ta ja lisas, et kuigi põllumehed moodustavad väga olulise osa ühiskonnast, on neid üsna vähe.

Kaldoja selle mõttelennuga kaasa ei läinud, sest «põllumehed teevad rasket ja olulist tööd ning vajavad riigi tuge». 

Peeter Helme tõdes, et põllumajandustoetuste jagamine «tugevalt politiseeritud ja ühe erakonna monopoliks tehtud».