Kas panna kirss tordile või täpp i peale?

Reet Kasik pakub, et umbes 1700. aastaks võis eesti keel olla selline, nagu me seda praegu kuuleme. Need keeleteadlased, kes keele ajalugu ja muutuste perioode uurivad, on nii arvanud. Foto: Kristjan Teedema

• Reet Kasik märkab, et eesti keele käänded kipuvad mõnikord kaduma.
• Ta usub, 200 aasta pärast on eesti keel olemas, aga küsib, kes seda räägivad.
• Kui ei ole enam emakeelset ülikooli, ei ole meie keelel tulevikku, on ta kindel.

Keeleteadlase Reet Kasiku näos ei liigu vähimgi närv, kui keegi räägib laikimisest ja feilimisest. «Suurepärased sõnad, kohanevad hästi eesti keele hääldamis-, käänamis- ja pööramisreeglitega. Nende vastu ei ole mul midagi,» ütleb ta. Ka teeb talle siirast rõõmu, kui kellegi meelest ilm koeratab, samuti vaimustub ta sõnadest tundetaip ja õhinapõhine. Vilepuhuja ja lõhnahäiring panevad juba muigama, aga kui spordireportaažist kostub, et keegi hävib või keegi ei kesta, siis see talle enam ei meeldi.

Tõsist ärevust tunneb Reet Kasik siis, kui tajub, et emakeelne kõrgharidus on kuidagipidi ohus.

Tartu ülikool kutsus alles hiljuti üles lapsi joonistama emakeelt. Piltidel, mis sel puhul on valminud, näeb kodu, ema, isa, lemmikloomi, eesti lippu, raamatuid.

Kuidas aga teie, Reet Kasik, emakeelt joonistaksite?

Mina kirjutaksin eesti keelt, mina ei joonistaks. Mu kõige suuremad  elamused keelega seoses on pärit raamatutest, kirjandusest.

Näiteks, kas tuleb meelde: «Hele täht on laubal tal, kuusirp kumab patsi all, nõtke sale, sammul kindlal astub nagu paabulind ta. Aga häälekõla tal on kui helisev kristall.»

See on kuskilt vene kirjandusest … Väga tuttav. «Tsaar Saltaan»?

Just, õige. Aga ma ei ole Puškini «Tsaar Saltaani» pärast seda, kui olin kas seitsme- või kaheksa-aastane, kunagi lugenud. Ja ikka on see niimoodi peas. Muidugi mõjub siin luule ja rütm, mis aitab meelde jätta. 

Aga üks esimesi täiskasvanute raamatuid, mida sai teadlikult loetud, on «Põrgupõhja uus vanapagan». Eeskätt jäi mulle meelde see «Küllap vist!», mida Jürka kogu aeg kordas. Ja «Kuis nii?». Mäletan, et kooliski käisin ringi ja vastasin igale ühele muudkui, et küllap vist ja küllap vist. Ma matkisin seda. 

Aga ilusaid elamusi kirjandusest saan senimaani.

Kes teid lugema õpetas?

Keegi, mind ei õpetanud. Ma olen ise õppinud. Aga isa oli see, kes luges.

Ja eks siis mina tema kõrvalt toppisin nina ka sellesse ajalehte. Ma üldse ei  mäleta, et mind oleks teadlikult keegi üldse õpetanud. Ega kõike ju mäleta ka.

Isa oli metsavaht, ja ema kodune…Isa oli neljaklassilise ja ema kuueklassilise kooliharidusega. Ma ei mäleta, et kumbki neist oleks vigadega kirjutanud. Kirjutasid ilusasti ja puhtalt, tollal sai algkoolis juba korraliku eesti kirjakeelse hariduse kätte.

Nädala algul kõnelesite ülikoolis emakeelepäeva konverentsil kirjakeele sajast aastast. Seesama ettekanne kõlab täna Eesti Rahva Muuseumis.

Ega kirjakeel ei alanud ju sada aastat tagasi. 

Juba enne, kui tekkis Eesti Vabariik, oli Johannes Aavik oma keeleuuendusliikumist vedanud. Johannes Voldemar Veski andis 1918. aastal välja eesti esimese õigekeelsussõnaraamatu, mida ta tegi muidugi eesti kirjanduse seltsi keeletoimkonna ülesandel – ülikoolil ei olnud eesti keelega veel midagi pistmist.

Mina ei usu, et meil oleks praegu üldse mingit eestikeelset vaimsemat elu, kui Eesti Vabariik ei oleks esimese asjana muutnud Tartu ülikooli eestikeelseks. Ülikool küll ei norminud keelt, sellega asus tegelema emakeele selts, aga seal olid ülikooli õppejõud ja üliõpilased.

1920. aastatel tulid uued sõnaraamatud. 1925. aastal ilmus suure, kolmeosalise õigekeelsussõnaraamatu esimene köide. Ning kaks aastat hiljem andis haridusministeerium korralduse, et koolides õpetataks normitud  kirjakeelt, seda, mis sõnaraamatutes kirjas. 

1929. aastal võeti emakeele seltsi soovitusel kirjastustesse ja toimetustesse tööle keeletoimetajad. 

Võib öelda, et 1930. aastateks oli eesti kirjakeel välja kujunenud niisuguseks, nagu see meil  tänapäeval on.

Kas me praegu mitte ei lammuta seda, mida Eesti Vabariigi algusaastatel nii hoolega ehitasime? Eesti keele riigieksamil ei pea noor inimene enam oskama oma mõtteid esseevormis esitada. Muudel eksamitel ei pea vaat et õigekirjagi oskama?! Ülikoolis jääb emakeelseid õppekavu vähemaks. 

Ma ei ole päris seda meelt, et lammutame. Aga ma kardan, et need inimesed, kes asju otsustavad ja teevad, on natuke lühinägelikud. 

Miljoniline rahvas peab hirmsasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei seisa ega säili iseenesest. Meie inimeste eneseusk ja enese rahvana tajumine on nii palju seotud keelega. Keel on see, mis rahva rahvaks teeb. 

Samas eesti keele kvaliteet ei ole kunagi olnud nii hea kui praegu. Meil on palju keeleteadlasi, kes keelt väga täpselt tunnevad ja hoiavad. Aga keele kasutusvaldkond, see on hoopis teine asi.

Nõukogude ajal oli meil suur probleem, et osa avalikust elust muutus venekeelseks. 

Kui me 1990. aastatel Eesti Vabariigi tagasi saime, siis keele kasutusvaldkondade arv laienes, näiteks jõudis see ka armeesse ja kaitseväkke. 

Nüüd kõik jälle aheneb ja kipub järjest ingliskeelseks. Ärindus, majandus, suur osa popkultuurist, teadus. Kardan, et osaliselt läheb ka haridus ingliskeelseks.

Aga haridus- ja teaduskeel on see, mis kirjakeelt elus hoiab. See toidab ajakirjanduskeelt, ilukirjanduskeelt, see toidab ametikeelt. Praegu ei ole ehk mitte midagi ohtlikku veel. Aga kui ma tulevikku vaatan, on küll hirm, et eesti keel jääb kannatajaks pooleks. 

Aga mis teha saab?

Ma ei tea. Mitte midagi ei saa teha. Mitte kuskil ei ole öeldud, et maailmas peavad olema ainult rahvusriigid ja rahvuskeeled. Iga päev kaob terve hulk keeli.

Samas on palju rahvusi, kel oma riiki ei ole ja kes tahavad väga omakeelset riiki. 

Mul on jumala ükskõik, kuidas need ametinimetused kõlavad. Vähemalt seni, kuni teil Postimeest keegi kas Kirjakandjaks, Postiljoniks või Postiisikuks ümber ei tee.

Äkki see rahvusvahelistumise vaimustus läheb üle?

Ma ei tea, kas läheb. 

See on loomulikult igale üksikule teadlasele tähtis, et ta artikkel oleks loetav rahvusvahelises tipus, ja ülikoolile toob see au ja kuulsust. 

Aga kas ka Eestile ja eesti keelele?! 

Reet Kasik Tartu ülikooli peahoone ees. Foto: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Või kui meil ei jätku ülikoolides üliõpilasi, et siis võtame suuna ja õpetame tervet maailma, loome ingliskeelsed õpped. Peaasi, et ülikoolid kasvaksid.

Aga eesti haritlaskond! Kust see kasvab? Kust see juurde tuleb? Mis me siis peale hakkame, kui märkame, et ühel päeval seda ei ole? Minu arvates peaksime mõtlema sellele, kuidas edasi kesta väheneva rahvaarvuga. 

Emakeelepäev sündis ju ka suhteliselt hiljuti, et eesti keelt hoida? 

See oli 1970. ja 1980. aastate surutise järel, mil lõpuks tekkis võimalus. Siis peeti eesti keelt väga tähtsaks. Nüüd on see loomulik ja me ei märka enam, mismoodi me kaotame seda, mille me tagasi oleme võitnud.

Rääkige nüüd oma keeleelamustest? Just viimasel ajal.

Ma olen ju sõnamoodustuse uurija. Uued sõnad tekivad igal pool. Ma jälgin seda väga. Mäletan, kui vaimustav oli tunne, kui lugesin esimest korda sõna õhinapõhine. Nüüd on see täiesti tavaline igapäevane sõna.

Üsna vaimukad on ka juustulaadne toode, luulelaadne looming. Inimesed on nii mõnusalt keeleteadlikud. 

Või toredad tuletised. Näiteks teemeäralised. 

Või: «Tegelased mõjuvad klišeelikena ja lendasülekäopesalikena.» Sellest saavad aru muidugi need, kes on raamatut lugenud. Kultuurikiht on ka väga oluline. 

Või kui keegi kirjutas Tartu linna volikogu kohta rahvaste rändla. Oli nii vihane, et kõik liikmed vahetusid. 

Eile lugesin ühest uudiseportaalist iibepuudelistest inimestest.

Või siis lõhnahäiring. Mis see on?

Mingi segav lõhn, lõhnareostus.

See on hais. See sõna tekkis meie tselluloosivabrikuvaidlustesse!

See tuletab mulle meelde poliitilist korrektsust, mis mind vahel väga naerma ajab. Sa ei taha öelda hais. Sest kes siis tahaks ehitada Tartu kõrvale haisuga tehast.

Ja on mõned tõlkelaenud, mis mind viimasel ajal naerma on ajanud. Üks neist on see kuulus vilepuhuja.

Peaks ütlema lokulööja?!

Nojah. Aga see on taas puhas poliitiline korrektsus. Otsitakse neutraalse tähendusega sõna eestikeelsetele sõnadele nagu pealekaebaja, keelekandja, koputaja. Aga et need on halva maiguga sõnad, siis tõlgitakse inglise keelest otse. See on aga kummaline sellepärast, et vilepuhujal on eesti keeles ka teine tähendus kuskil olemas.

Seesama poliitiline korrektsus, mille üle me sageli ironiseerime, ei ole aga mingi uus asi. See oli vist 1950. aastatel, kui ÜRO ettevõtmisel mahajäänud maad asendati sõnaga arengumaad.

Meil käivad ju vaidlused ka sõnade esimees ja esinaine üle, et ametinimetused oleksid sooneutraalsed. Minu arust on see jumala ükskõik, kuidas need ametinimetused kõlavad. Vähemalt senikaua kuni teil Postimeest keegi kas Kirjakandjaks või Postiljoniks või Postiisikuks ümber ei tee.

See, et paljud uued sõnad ei ole õigekeelsussõnaraamatus kirjas, ei häiri teid?

Ei! Niipalju ma keeleteadlasena küll tean, et me iial ei jõua kõike ära registreerida.

Paar aastat tagasi ilmus mul eesti sõnamoodustusest üks raamat, mis on täis neid internetist ja ajakirjandusest ja ilukirjandusest kogutud sõnu, mida justkui pole olemas, aga millest igaüks saab aru.

Te olete nii sõbralik! Ilmselgelt tark.

Ma võin ju seista käed laiali, et ära tule, aga ta läheb minust mööda, sinna ei saa midagi teha. Keel on suhteliselt isearenev organism.

Teisalt on väga tore, et õpetatakse ja soovitatakse. Selleks on meil keelekorraldajad. Ja keele abi ja keelenõuanne on Eesti kirjanduse instituudis äärmiselt kasutatav võte. Neile pidevalt helistatakse ja kirjutatakse ning küsitakse nõu. Nad saavad aidata ja suunata küll, aga mis sellest saab, seda näeb alles paljude paljude aastakümnete pärast.

Aga kui räägitakse kellegi kingadesse astumisest selle asemel, et öelda, et keegi on kellegi mantlipärija?

Meie ei saa sinna midagi teha. Keelemuutused on paratamatud. Need võivad meile  meeldida või mitte meeldida, ja see, kas need väljendid tegelikult ka jäävad või mitte, see meist ei sõltu.

Võime öelda, et «kirss tordi peal» on välja tõrjunud eesti oma väljendi «täpp i peal».

Jah, ma vaatan neid väljendeid huviga. Näiteks, et «ta ei ole just kõige teravam pliiats karbis». Või «see ei ole just minu tassike teed».

Mis te arvate uute sõnade võistlusest,  et nohu ja köha võiks kõlada nöha ning tahvelarvuti tarvuti? 

Mulle hirmsasti meeldib, kui inimesed oma ettepanekuid teevad.

See oli 1960. aastate lõpul ja 1970. aastatel samamoodi, siis oli ka keeleuuenduste aeg. Näiteks kirjutati Sirbis igal nädalal keeleasjadest. Inimesed pakkusid, mis kõik võiks keelde tulla. See oli nii populaarne ja moes ning just vastukaaluks venestamisele. 

Mida rohkem on inimesi, kes arutlevad keele üle, seda toredam. 

Ilusad sõnad on ka tavavaba, tundetaip.

Oi, tundetaip on ilus sõna! Ja mis mulle veel meeldib – kärgpere. Mõned kohe on sellised toredad ja lõbusad ettepanekud.

Ja kas sa kujutad ette, mis see on, kui keegi ütleb, et ilm koeratab.

Noh et väljas on koerailm.

Jah … Leidsin selle kuskilt internetivestlusest, kus keegi ütles, et ega see ilm igavesti koeratama jää. Koerailm tuleb aga sellest, et ilm on nii hull, et hea peremees ei aja koeragi toast välja. 

Need seosed ulatuvad vahel väga kaugele.

Aga laikima ja feilima?

Suurepärased sõnad, mis sobivad eesti keele struktuuri. Need on ingliskeelsed laenud, aga kohanevad hästi eesti keele hääldamis-, käänamis- ja pööramisreeglitega. Nende vastu ei ole mul midagi. Varsti võib olla, et ainult õppinud inimene teab, et laikima ei olegi eesti keele sõna.

Hullem on, mis meie grammatikaga juhtub. 

Mis siis juhtub?

Ma kardan natuke neid ilminguid, kus eesti keele käänded hakkavad kaduma.

Nii eesti- kui võõrkeelsed viidad Tartus, et kuhu suunduda. Ja keeleteadlane Reet Kasik. Foto: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

See on alanud juba ammu firma- ja tootenimedes. Meil on Samsung telerid, Hermann Reisid, Tiit Reisid, Vaal galerii. See pärineb inglise keelest, kus nimesid ei käänata.

Aga see kipub laienema. Näiteks: «Kohtume kaksteist märts!» Mitte: «Kohtume kaheteistkümnendal märtsil!»

Ühelt  poolt on need võõrmõjud, teiselt poolt keele lihtsustamine. Keele kasutaja pürib kuidagi alateadlikult asju lihtsustama.

Ja mida me ei pane tähele, on see, et eestäiendite asemel võtab maad järeltäiendite kasutamine.

Keelekorraldajad manitsevad juba ammu, et öelge teatripiletid, mitte piletid teatrisse.

Samas: keele struktuuri üksikud küljed on kogu aeg muutunud ning muutuvad ka tulevikus. Ehk alles 50 aasta pärast oskame kinnitada, kas midagi läks üle, tuli kogemata või jäi.

Tooge veel näiteid!

Praegu ollakse mures sihitise käänetega, sest tundub, et täissihitise kasutamine üha väheneb, ja osasihitis üha laieneb. Näiteks: «Nii saame teada rahva arvamust» selle asemel, et öelda: «Nii saame teada rahva arvamuse.»

Siin võib põhjusi olla palju. Mõned keeleteadlased on arvanud, et sellele võivad kaasa aidata ka eesti keele hästi ära õppinud venelased.

Täis- ja osasihitise vahe tajumine võib olla ühele võõramaalasele vägagi keeruline. Ja mida rohkem elab meil võõramaalasi, seda rohkem on neid, kes hakkavad rääkima nendega sarnaselt.

Mis veel ei meeldi?!

Et nihutatakse sõna tähendust, aga mitte väljendit. 

Näiteks spordireportaažides kasutatakse sõna «hävima» kaotama tähenduses, või «kestma» vastu pidama tähenduses. Või «sisu» – sitkuse ja kanguse tähenduses. 

Niisugune olemasolevate sõnade tähenduse nihutamine tekitab segadust. 

See on hoopis halvem mu meelest kui ükskõik millised võõrlaenud. Kõik keeled on laenusid täis.

Mis võiks keeles, mida kõneles Kristjan Jaak Peterson, praegu meile võõrana tunduda?

K. J. Petersoni ausammas Toomel. Foto: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Need, kes uurivad keele ajalugu, ütlevad, et umbes 1700. aastaks oli eesti keel juba selline, nagu me seda praegu kuuleme.

Pärast seda toimunud muutused puudutavad keele üksikuid osi. Mõne sõna tähendus võib muutunud olla. Kristjan Jaak Petersoni oodiski on read: «Kas siis selle maa keel … ei või igavust endale otsida?» 

See «igavust» tähendas siis «igavikku». 

Või kui Lydia Koidula kirjutas: «Mu lehkav isamaa …» Sõna tähendus on muutunud, keele põhistruktuur on aga paigas.

Loodetavasti on kahesaja aasta pärast eesti keel alles.

Igal juhul on eesti keel meil olemas. Küsimus on aga, mida me eesti keelega siis teeme. Kas see kõlab ainult kodus või kas me sellega ka haridust anname ja arendame?

Tänapäeval tähendab haridus ülikooliharidust. Kui meil ei ole enam emakeelset ülikooli, siis meie keelel ei ole tulevikku!

Seda oleme palju näinud ju sugulasrahvaste juures, kus haridus läks venekeelseks. Sa võid vanaemaga rääkida küll udmurdi või komi keelt, aga see on ka kõik.

Emakeelepäev

• Emakeelepäeva tähistatakse luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil alates 1996. aastast.
• Sonda emakeeleõpetaja Meinhard Laks alustas allkirjade kogumist emakeele kaitseks juba palju varem ning tema tegi ka riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku muuta keelepäev riiklikuks tähtpäevaks.
• Emakeelepäevaks sai Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) sünnipäev, sest Peterson oli üks esimesi eestikeelseid kirjanikke. Ka pööras ta oma oodis «Kuu» tähelepanu eesti keelele kui kirjanduskeelele.