Üks tont käib ringi mööda Tartut

Mihkel Ellik. Foto: Margus Ansu

Tartu Postimehest olen teada saanud, et tartlasi kollitab tõeline tont, kavandatav Est-For Invest tselluloositehas. Niisuguse plaani vastu on maruvihased rohkem kui mitu tuhat tartlast. Tehas korraldavat ümbruskonnas tõelise alepõletuse ja vaat et soojendab ära kogu Emajõe vee.

Mäletan poisipõlvest esimesena suurt «alepõletust» 1939. aastast, mil vägev idanaaber põletas piiriäärset metsa, et näha paremini kardetavat pursuide rünnet. Rakveres paistis siis päike läbi sinakashalli vine ja kirbet turbasuitsuhaisu oli tunda mitu nädalat.

Teistkordset suurt metsahävingut kogesin 1967. aastal, mil ka Põlvamaa paljud metsakvartalid olid nagu hiigelrulliga maha pressitud.

Määratu suure kodumaa plaanimajandust see väikese Eesti probleem ei häirinud. Kohalikule kooperatiivile, mida tollel ajal juhtisin, kohalikku puitu osta ei lubatud, meile saadeti plaanitud koguses «aialippe» ikkagi Karjalast.

Praegu kavandatakse ettevõtet, mis ostaks puitu Eesti riigilt korraliku ja stabiilse hinnaga pikema aja jooksul, meie aga näeme kõikjal ohtu, isegi selles, kui eksport kasvab paari protsendi võrra. 

Ettevõtjad on mõistetavalt kasumi eest väljas, teisiti polegi see võimalik. Minagi tahaksin rohkem teada, kui palju ja mida jääb meie maamulda ja võib sattuda ka Emajõkke. Kõrgest korstnast suits hõljub arvatavasti rohkem ida poole.

Keemikutele meeldivad tselluloosiproduktid väga, sest need loovad võimalusi edaspidisteks töötlusteks ja saadusteks. 

Tallinnas toodeti kunagi söödapärmi. Ebasobivas kohas tehas asendati hiljem Sikupilli Prisma kaubanduskeskusega. Kundas asuvad lähestikku tselluloosi- ja suur tsemenditehas. Ei ole kuulnud, et seal oleks ühe krooni eest kortereid müüdud ja kohalikus jões koevad meriforellid endiselt. Isegi tolmunuhtlusest on üldjoontes jagu saadud.

Suure tselluloositehase veevajadus ja heitvee puhastamine on muidugi tõsised küsimused, kuid tänapäeva tehnoloogia taseme puhul ei tohiks need olla mingid ületamatud ülesanded.

Eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel olin üks Rakvere uue lihakombinaadi projekti tellijaid, olin direktori asetäitja ehituse alal. 

«Veeteaduse» eksami korraldas mulle siis üks eestiaegse olemisega härra Ahven Tallinnast. Leningradi poolt nõutud märglihatöötlus sai asendatud poolniiskega, sest ohus võisid olla ümbruskonna ja isegi Pärnumaa kaevud, sest vett plaaniti võtta nii sügavatest põhjavee kihtidest ja suurel hulgal. 21 sajandil on teadus ning tehnoloogia märksa edasi läinud.

Nüüdisaegne tehnoloogia suudab parandada kalade elukvaliteeti. Narva soojuselektrijaama jahutusvees kasvavad tuurakalad suureks kiiremini kui Vaste-Kuuste allikavees.

Mõistan, et märksa lihtsam on põletada 500 000 kuupmeetrit puitu ära Narva soojuselektrijaama katlas, kui pressida graanuliteks endale ja naabritele. Eriti kardetakse seda keeta 160-kraadisel temperatuuril tselluloosiks.

Minagi tahaksin muidugi rohkem teada saada, mis saab ümbruskonna metsadest, maamullast ja Emajõe veest. Minu teada keedab Räpinas siiani katel tselluloosi, millest valmistati kunagi isegi suure tsaaririigi rahapaber.

Julgen arvata, et märksa ohtlikum on Tallinna kultuurikatel, kus põletatakse aastas läbi 27,2 miljonit eurot (PM, 1.2), kusjuures teaduskatlas «põleb» vaid neli miljonit. 317 teadusprojektist sobis rahastamiseks vaid iga seitsmes (Postimees AK, 13.1).

Eesti teadustöötajad on sunnitud tagasi tulema söödapärmi tootmise taseme juurde, kuigi magistri- ja doktoritööd oleks oodatud kavandatava tehase sortimendi laiendamiseks.

Kokkuvõtlikult öeldes on meie teadustöötajad tõelised virtuoosid. Sama hästi võiksin mina olla lausa kõrgtehnoloogilise Mirage’i piloot.

Unistan tuleviku heaks oma panust anda sellega, et pensionäri õlleraha jäägi eest muretseda kvaliteetset leht- ja okaspuuseemet, see kevadel peenrasse külvata, ja nii anda edaspidi oma tagasihoidlik panus meie metsade täiendamisele.