Uuring: ajateenistusse peaks minema kohe pärast gümnaasiumi

Ajateenijad. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste korraldatud uuring näitab, et noored mehed peaksid ajateenistusse minema kohe pärast gümnaasiumi, mil neil on kõige parem tervis ja füüsiline võimekus ning suurem motivatsioon.

Pea igal kolmandal noormehel esineb ajateenistuse algul kalduvus depressiooniks. Märkimisväärne on, et sõduri baaskursuse jooksul ja lõpuks suureneb see veelgi.

Rohkem kui viiendikul ajateenistusse astunutest noortest esineb krooniline haigus või terviseprobleem. Vanuse kasvades probleemse tervisega meeste hulk kasvab, seisab uuringus.

Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli 2016. aastal pilootuuringuga läbiviidud uuringus järeldatakse, et ajateenistusse astuvad väga erineva hoiakutega noormehed. Neil, kes ajateenistust pooldavad, tagab hoiakuline ja käitumuslik eelsoodumus parema hakkamasaamise teenistuses (madalam väljalangevus, suurem soov tegevteenistuseks), samuti kõrgema rahulolu oma teenistuse ajaga. Rahul on nad rohkem nii oma kaasteenijatega kui ka ülemustega.

Seega on teenistusse astumiseks sobivaim aeg kohe pärast gümnaasiumi lõppu, mil noored on kõige parema tervise ja füüsilise võimekusega, samuti on motiveeritus ja soov ajateenistust läbida selles eluetapis kõrgem kui vanemas eas, mil seotus tsiviilsfääris – pere, töökohustused, karjäär – on suurem.

Uuringus leiti, et ajateenistuse läbimise tulemusena paranes olulisel määral noorte hinnang oma tervisele, seda nii sõduri baaskursuse jooksul kui ka teenistuse hilisemas etapis.

Enesehinnangud ja vanus

Noorte meeste tervis ja füüsiline võimekus on oluliselt seotud vanusega. 18-19-aastased ajateenijad hindavad paremaks nii oma tervist kui kehalist võimekust, samuti on üldfüüsilise testi tulemused selles vanusegrupis kõige kõrgemad. Kui oma tervist heaks või üsna heaks hindab 72 protsenti selles eas ajateenijatest, siis vanuses 23–27 aastat on see näitaja vaid 40 protsenti.

Enamdiagnoositud terviseprobleemideks ajateenistusse astunud noorte hulgas on vigastused, traumad ja mürgistused, samuti liigesehaigused, seljavalud ning allergia. On märkimisväärne, et sõduri baaskursuse jooksul peaaegu kahekordistub liigesehaigustega noorte hulk.

Retseptiravimeid tarvitasid ajateenistuse jooksul ligikaudu kolmandik ajateenijatest, kõige enam liigesevalude ja -põletike ning muude valude tõttu retseptiravimite. Tarvitajate osakaal tõuseb pärast baaskursust.

Füüsiliselt raskeks pidas ajateenistust keskmiselt 8–12 protsenti vastanutest, ligikaudu sama suur oli nende noorte hulk, kelle jaoks pakkus ajateenistuse läbimine samas ka väga vähest kehalist pingutust.

Teenistuse lõpul hinnati kehalist pingutust oluliselt kergemaks kui pärast sõduri baaskursust. Enne ajateenistust hindas viiendik noormeestest oma füüsilist vormi üsna halvaks või väga halvaks, kuid teenistuse lõppedes kahanes nende hulk poole võrra. Teenistuse lõpus oli halva enesehinnangulise kehalise vormi ja füüsilise võimekusega ajateenijaid vaid kümnendik.

Oma füüsilise vormi muutust hindas positiivseks sõduri baaskursuse jooksul kaks kolmandikku ajateenijatest ning ajateenistuse lõpul rohkem kui pooled. Samuti suurenes teenistuse lõpuks oluliselt nende noorte osakaal, kes olid enda meelest pigem halvemas füüsilises vormis, kui enne ajateenistusse astumist.

Pärast sõduri baaskursust ei suutnud sooritada miinimumtasemel istessetõusu testi 16 protsenti ajateenijatest, jooksutesti 21 ja toenglamangust kätekõverdusi 4 protsenti ajateenijatest.

18-19-aastaste ajateenijate keskmised üldfüüsilise testitulemused on oluliselt paremad võrreldes vanemate ajateenijate tulemustega. Istessetõusu testis on tulemused keskmises ja vanemas vanuserühmas valdavalt miinimumsoorituse lähedal.

Autorite soovitused

1. Teenistusse astumiseks on sobivaim aeg kohe pärast gümnaasiumi lõppu, mil noored on kõige parema tervise ja füüsilise võimekusega.

2. Et terviseprobleemide avaldumine jätkub ka pärast sõduri baaskursust, ning umbes viiendikul ajateenijatest on teenistuse läbimise tulemusena enesehinnanguline tervis halvenenud, on otstarbekas hinnata väljaõppekavade jõukohasust järkjärgulisuse printsiipi arvestavalt.

3. Et retseptiravimeid tarvitatakse ajateenistuse jooksul valdavalt liigesevalude ja muude valude raviks, võiks kaaluda kehalise kasvatuse raames lihashoolduse ja taastumise õpetust, mis aitaks ennetada luu- ja lihaskonna ülekoormusest tingitud valusid.

4. Kuna käesoleva uuringu tulemused näitasid, et depressiooni sümptomite esinemine kasvab kogu ajateenistuse jooksul, on otstarbekas ajateenijate vaimse tervise hindamiseks sisse seada kas pisteline või regulaarne kontroll abivajaduse väljaselgitamiseks.

5. Kehalise kasvatuse õpe ei ole piisav, et tagada kõigi ajateenijate füüsilise võimekuse stabiilset arengut kogu väljaõppe perioodi jooksul. Kehtiv kehalise kasvatuse alane väljaõpe sõduri baaskursuse jooksul ei taga sooritusvõime arendamist, mis annaks oskused hilisemaks iseseisvaks harjutamiseks.

6. Rühma tasemel tuleks ette valmistada kaader tööks eri tasemega füüsilise võimekusega ajateenijate sooritusvõime arendamiseks või kasutada selleks eri ettevalmistusega spetsialiste. Samuti on soovitav hinnata Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse kehalise kasvatuse õppekava, vajadusel suurendades õpetamise metoodika tundide arvu ja väeosades kaardistada täiendõppe vajadus.

7. Ajateenijate füüsilise võimekuse edasiseks seireks on vajalik väeosades kogutud üldfüüsilise testi objektiivsete tulemuste sisestamist personaliarvestuse andmebaasi.

Kompleksuuring viidi läbi 2016. aastal ajateenistust alustanud eel- ja põhikutse ajateenijate hulgas kolme küsitlusetapina (ajateenistuse alguses, keskel ja lõpus). Esimeses küsitlusetapis vastas ankeetküsitlusele 90 protsenti kõigist teenistust alustanud ajateenijatest, kõigis kolmes küsitlusetapis osales 750 ajateenijat.