Pimekohting itaallasega. Alfa Romeo GTV

See 2001. aastast pärinev GTV on tõhusat iluravi ja korrastuskuuri ootav «toorik», mis sobib omanäoliseks hobisõidukiks ka hoolimata vales otsas olevatest veoratastest. Mootor pole madalatel pööretel kuigi jaksukas, mis laseb saadaoleva pöördemomendi viisakalt teele ümber kanda. Foto: Liis Treimann

Iga bensiinisõltlase garaažis võiks olla kordki elus mõni Pininfarina joonistatud kähkusõiduk. Nende seas on üheks soodsamaks üheksakümnendate keskpaigast pärinev Alfa Romeo GTV. Mudelinimes kiirusele viitav 2+2 skeemis istmetega GT, mille veorattad on … vales otsas.

Täheühend GT on tuletatud itaaliakeelsetest sõnadest Gran Turismo, mis minevikus markeeris võimsaid tagaveolisi kupeekerega sõidukeid, millega sai kadedate pilkude saatel katta kiiresti pikki vahemaid. Need kahe- või 2+2 skeemis istmetega siniverelised olid kõike muud kui odavad, mis võimaldas hindadesse uputada ka tunnustatud kerestuudiote honorare.

Kuid kummastaval kombel hakkas müüti ühena esimestest lammutama üks selle vapiloomi, ehk kiirusele panustav Alfa Romeo, kes esitles 1995. aastal Genfi autonäitusel kaht uustulnukat: kupeed mudeliindeksiga GTV ja selle pehme katusega sõsarat Spider, mille esivedrustus ja jõuülekanne pärinesid esiveoliselt sedaanilt Alfa Romeo 155.

Mõlema auto väliskujunduse autor oli Pininfarina disainer Enrico Fumia, kuid prototüüpide interjöör ei meeldinud Fiati pealikutele. Sestap pärineb see Alfa Romeo disainikeskuse Centro Stile ning seda tollal juhtinud Walter de Silva sulest.

Mudelinimi GTV sündis sõnadest Gran Turismo ja Veloce – viimane viitab otse loomulikult kiirusele – ja esimesed kinnised autod toodi koos kaheliitrise mootoriga avalikkuse ette tegelikult juba 1994. aasta Pariisi autonäitusel. 1996. aasta lõpus sai GTV enesele kolmeliitrise V6-jõuallika ning 1998. aasta mais tehti mudelile esimene uuenduskuur. Selle loo peakangelane ongi «teisest faasist».