Kolme naise nooruse võimalused ja võimatused, röntgenoloogiliselt

«Sinine mägi» Foto: Raamat

Üks ajalooteemalise ilukirjanduse peamisi võlusid ja võimalusi on kujutada möödunud aega üksikisiku kaudu, seda isiklikkuse ja inimlikkuse abil lugejale lähemale tuua. Kui tegelase peafunktsiooniks saab oma aja olustiku, hoiakute ja sotsiaalse klassi vahendamine, võib seeläbi kannatada karakteri psühholoogiline usutavus ja võime lugejat isikliku samastumise kaudu kõnetada. Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastaauhinnale nomineeritud Eva Koffi debüütromaanile «Sinine mägi» seda ette heita ei saa.

Romaani keskmes on kolm naist oma 20ndates eluaastates. Liisil mööduvad need 1990ndatel, tema vanaema Elfil 1920ndatel ja kolmanda peategelase, Elfi tädi ja Liisi vanavanatädi noorusest on fookuses peamiselt I maailmasõja eelsed aastad. Romaani tegevus on konkreetsete aastaarvude, sündmuste ja isikute kaudu ajaloolisse aega ankurdatud, millest peegeldub autori tänuväärselt põhjalik uurimistöö.

Nii näiteks toob aeg fotograafina töötava Adele kaamera ette ilmasõtta minevaid noormehi, kes endast perekonna tarbeks jäädvustada lasevad, nende hulgas tema enda vallaslapse isa ja õnnetult armastatu Julius. Mõni aasta hiljem saab Adele haiglas pildistada sõjast naasnud mehi enne ja pärast operatsiooni.

I maailmasõja mõju eesti inimestele on ajalookirjutuses Vabadussõja varju jäänud, eriti kuna Eesti pinnal maailmasõja lahinguid ei toimunud. Tsaaririigi vägede koosseisus saadeti aga rindele kümneid tuhandeid eesti noormehi, kellest täitmata jäänud kohad ülikoolis said üheks ajendiks lubada naisi kõrgemat haridust omandama.

Adele õetütar Elfi oli üks neist esimestest. Elfi keskkooliaegse sõbra Hendriku näol on Koff loonud kujutluse Johannes Aaviku jüngrist, nooreestilikust jõulise kultuuriuuendamise vaimust eufoorilisest noorintellektuaalist. Hendrik pageb Rootsi ja kuigi peab Elfiga kirjavahetust, jääb talle lõpuni tajumata Elfi romantiline kiindumus temasse. Ka Liis kaotab kontakti endast kümmekond aastat vanema kolleegi Sveniga, kui viimane Piirideta Arstide organisatsiooni saadikuna rindearstina teenima läheb.

Kuid välise elutegelikkuse erinevuse kõrval kerkib «Sinises mäes» palju mõjukamana esile kolme naise siseilma sarnasus, mille autor on välja joonistanud neid ühtmoodi läbiva võimatuse ja võimalikkuse labürindi kujundi abil. «Kusagil seal, olnud ja tulevaste aegade ja ruumide vahel see on: võimatu linn. See elu, mida me ei eile, aga elame siiski. Meie elamata elu, mis haarab meid kaasa, raputab läbi ja muudab meid. Teeb seda jõulisemaltki, põhjalikumaltki kui meie elatud elu iganes suudaks, nagu kirjutab psühhoanalüütik. /…/ Me kõnnime oma elamata elu labürintides, vaatame ja imestame, kui palju meile on antud.» (Lk 176–177.)

«Sinise mäe» tegelased on tekstis loodud mälu, kujutluste ja tajumuste voolu kaudu, mis vähemalt sama palju, kui ta elatud elu peegeldab, kujutab seda väljapoole elamata elu. Assotsiatiivses stiilis tihti vähemalt leheküljepikkuste lausetena kirjeldatud tegelase siseilm meenutab teadvuse voolu tehnikat, ent sellega on omal moel segunenud autori hääl.

«Sinise mäe» jutustajal oleks kui röntgenpilk, ta valgustab iga tegelase intiimsed hingekihid läbi nii, et sealtkaudu hakkavad paistma ka teised, isegi kui nad ajas kaugel on. Sedamoodi lineaarse ajakujutuse rangest põhjuse-tagajärje loogikast mööda või üle vaatamine annab «Sinisele mäele» võluva maagilise värvingu. Tegelikult on selle maagia sõnum, milleni kõik kolm naist ka jõuavad, kaunilt lihtne: kõik, mis inimesel on, on käesolev hetk oma külluses.

Hiljutises «Plekktrummis» rääkis Eva Koff, et «Sinise mäe» kirjutamise impulss oli soov pista rinda romaani, mahuka põimitud loo kirjutamisega – pole kahtlust, et sellega on ta väga hästi hakkama saanud. Kronoloogilise ajaga mängimine, psühholoogiline süvenemine ja üldistusjõud ühtaegu ning lummav stiil teevad oma töö.

Kas just see pole miski, mida praegusaegne lugeja igatsenud on? Romaani, millesse saaks põhjalikult sukelduda, lasta tekstil ja tegelasel enda üle võimust võtta. Tänapäeval tähendab see ju ühtlasi, et romaan peab suutma konkureerida lõputu hulga muude asjadega, mis meie rahutut tähelepanu meelitavad. «Sinine mägi» seda suudab.

Eva Koff

«Sinine mägi»

Varrak 2017

440 lk