Lauristin: Ossinovski läks valgel hobusel miiniväljale

Marju Lauristin. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

• Sotsid on mures madala reitingu pärast, kuid ei kipu esimeest vahetama.
• ​Järgmise peaministrina näeb Lauristin Kaja Kallast.
• Võimalikud uued koalitsioonid: REF, KE või KE, SDE, Vabaerakond.

​Sotsiaaldemokraatliku erakonna (SDE) viimaste aastate madalaim toetus - 11 protsenti - paneb sotse aasta enne riigikogu valimisi murelikult peeglisse vaatama. Kõigest hoolimata ei ole erakonnal praegu mingit põhjust ega ka kavatsust arutada erakonna esimehe vahetust, leiab SDE asutajaliige, praegu erakonna juhatusse ja Tartu linnavolikokku kuuluv professor Marju Lauristin (77). 

Sotsiaaldemokraadid seostuvad praegu paljudele just riikliku alkoholipoliitikaga. Kuidas on jõutud sinna, et alkoholi aktsiisipoliitika näib olevat justkui ühe erakonna projekt?

Siin on tekkinud minu jaoks täiesti seletamatu, kummaline suhtumine: alkoholi- ja tervisepoliitika on tegelikult see, millega tegeleb sotsiaalminister. Rahanduspoliitika on omaette. See on olnud nii kõikides valitsustes: rahakotirauad pole mitte sotsiaalministri, vaid rahandusministri käes. Kui mina olin sotsiaalminister, ütles mulle tollane rahandusminister: sa oled eelarve kallal nagu uss õunas. Ja tema asi oli see, mis eelarvega toimub, ning kokkuleppe saavutamine.

Praegu on kogu probleem selles, et sotsiaalminister (tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski – A. P.) on teinud seda, mis on olnud tema töö: seista tervise eest. Rahandusminister (Toomas Tõniste IRList – A. P.) on selle vormi leidmisel olnud võib-olla nõrk ja võib-olla ka mingitel põhjustel jäetud tagaplaanile.

Kus siin tegelikult viga tehti? 

Kuna see, et kukub valitsus, kes õlle hinda tõstab, on juba peaaegu rahvatarkus, siis tõepoolest oleks kogu valitsus pidanud alkoholipoliitika tervikuna läbi mõtlema. See ei olnud mingi uudis, missugune on alkoholi mõju liikluses, vägivallas, haiguste tekkel. Arstid on juba ammu selle eest seisnud ja seda rääkinud. Ja kui tuleb noor minister, kes võtab neid nõuandeid tõsiselt, hakkab midagi tegema, on selge, et tal pole niisuguse kuulirahe alla sattumisega kogemusi.

Siin oleks pidanud ikkagi olema valitsuse ühine strateegia ja siin tehti minu meelest põhiline viga. Teiseks oleks sotsiaalministeerium pidanud selle eest seisma, et terviseedendajad, kes neid probleeme tõstatasid, olnuks see eelvägi, kes oleks need probleemid üksipulgi inimestele selgeks teinud, enne kui minister sõtta saata. Siis oleks näha olnud, mis lahendused on kõige paremad.

See praktika on ka varem selline olnud, see ongi Eesti valitsemiskorralduse häda: iga ministeerium on nagu silotorn, iga minister on justkui üksi omal väljal poliitikat tegemas. Ei ole seda, et valitsus on meeskond, mis tervikuna tegutseb. Mis tegelikult oli olemas – kui meenutame Eesti riigi arengut – nii esimeses kui ka teises Mart Laari valitsuses. See oli elementaarne, et võeti ühine vastutus, suured asjad arutati koos läbi ja valitsus ei toiminud mitte kui võistlevate meeskondade ajutine ühendus, vaid tõepoolest oli üks meeskond.

Kas te hoiatasite Jevgeni Ossinovskit sellise stsenaariumi eest?

Ei osanud isegi enne hoiatada, kui asi lahti läks. Ministeeriumide poliitikad tekivad niivõrd ministeeriumide sees. Ei ole meil ka seda kommet, et kui üks erakonna minister võtab ette selliseid üsna strateegilisi samme, siis arutatakse seda veel enne valitsusse minekut näiteks erakonna volikogus. Meil hakatakse kohe ütlema, et erakond sekkub riigi valitsemisesse, aga tegelikult see on erakonna töö. Ja teiselt poolt peaks olema nii keerulistes valdkondades nagu sotsiaal- või rahanduspoliitika ekspertide mõjuhinnangud enne tehtud, avalikustatud, ajakirjanduses ja valitsuserakondades läbi arutatud, ja alles siis mindud midagi praktiliselt ellu viima.

«Tähtis on see, et enne, kui mingit iga inimest puudutavat või kogu ühiskonda riivavat asja hakatakse seadusandluses reguleerima, võetakse tõepoolest aega kõikide huvirühmadega kokku saada, läbi rääkida, alternatiivid läbi vaielda.» - Marju Lauristin Foto: EERO VABAMÄGI/Eesti meedia / Scanpix Baltics

Üheks teemaks on siin ka kogu meie seadusandluse tempo muutmine selliseks, nagu on mõeldav vaid kriisiolukorras, kus tuleb tegutseda kiirkorras. Siin on meil väga palju õppida Euroopa kogemustest: kui tähtis on see, et enne, kui mingit iga inimest puudutavat või kogu ühiskonda riivavat asja hakatakse seadusandluses reguleerima, võetakse tõepoolest aega kõikide huvirühmadega kokku saada, läbi rääkida, alternatiivid läbi vaielda. Siis juba tuleb tõepoolest erakondadel otsustada, kas on võimalik eri huvide vahel kooskõla leida või tuleb hääletamisel arvestada mingite huvirühmade erimeelsusi. 

«Ossinovski läks alkoholisõda alustades üksi valgel hobusel miiniväljale ning see ongi talle ja kogu erakonnale kätte maksnud.»

Mul on andmekaitsevaldkonnas sama kogemus europarlamendis töötamisest: töösturid on selgelt ühel pool, tarbijad teisel. Siin peab valima, kas eelistad töösturite või tarbijate huvi või püüad need kuidagi kokku viia. Ja kui kokku viia ei õnnestu, tuleb panna hääletusele ja otsustada prioriteetide järgi. Selge on see, et sotsiaaldemokraatide maailmavaade seisab tarbija, tavalise inimese, kodaniku tervise, heaolu kaitsel. Siin võib muidugi ette heita, et inimene ise ei taha, et tema tervist kaitstakse. See on juba kultuuri küsimus. Siin muidugi ei saa minister teha seda, mida peab tegema üleüldine haritus, meie enda elustiil. Nii et tuleb tunnistada, et Ossinovski läks alkoholisõda alustades üksi valgel hobusel miiniväljale ning see ongi talle ja kogu erakonnale kätte maksnud.

Ossinovski on sotside madala toetuse ajanud alkoholitootjate osava PR-töö kaela.

Kui ma võrdlen jälle Euroopaga, siis europarlamendis on lobiga suhtlemine üks osa igapäevasest tööst. Aga lobid esindavad kõiki: nii tarbijaid, ülikoole kui ka ettevõtjaid. Lobi on osa poliitika keskkonnast. Aga meie ei ole sellega harjunud.

Meil on lobi tõepoolest olemas mingitel väga võimsatel kontsernidel, kes maksavad suurt raha, kuid väga paljudel terviseorganisatsioonidel oma lobi puudub, rääkimata tarbijatest. See on tekitanud olukorra, kus avalikkuses käib seesama mainekujundus väga ühepoolselt, ei ole tasakaalus.

Räägime reitingutest. Kas olete mures selle pärast, mis erakonnaga toimub?

Mina ja kõik sotsiaaldemokraadid teavad, et järgmistel valimistel – isegi kui teeme väga hea tulemuse – ei ole meil suurt võimalust olla peaministripartei. Sotside jaoks on reitingu teema muidugi murekoht. Muidugi tahaksime, et meie reiting ja tulevased valimised oleks tunduvalt paremad kui praegu, ja me teeme selles suhtes väga kriitilist eneseanalüüsi.

Leidub inimesi, kes ütlevad, et ka erakonna sees ei mõisteta, mis otsuseid partei juhtkonnas tehakse.

Loomulikult neid on! Ja see on erakonna sisekommunikatsiooni jaoks tõsine mure. Ma arvan ka, et 80 protsenti inimesi ei saa täpselt aru, mis otsuseid valitsus teeb. Tuleb Kaja Kallas ja hakkab rääkima, kuidas me hakkame digimajandust arendama – seda ka 85 protsenti inimesi ei mõista. Probleem on väga suur – kuidas tõepoolest inimestele selgitada.

Valitsuse häda on, et peaks 95 protsenti aega kulutama selgitamise ja viis protsenti otsustamise peale. Aga meil on vastupidi. Ja see vastupidisus tuli siis, kui meil oli [Mart Laari] esimene valitsus – kui meil tõesti oli kiire. Aga praegu peaks leidma piisavalt aega, et mistahes uusi otsuseid selgitada ja rahulikult lahti rääkida.

Ja see on muide ka ajakirjanduse ülesanne, vabandage väga. Ajakirjanduse ülesanne ei ole tegeleda pideva tulistamisega, selle vahepeal peaks ikka papa Jannseni moodi natuke rahva harimisega ka tegelema.

Kui president ütles oma aastapäevakõnes, et Eesti riik peab olema selline, et on inimese jaoks lihtne, siis mina – ma olen nii vana inimene, ma võin tuua oma kogemusi näiteks küll – olen kuulnud väga tihti, et kui mina nendest asjadest räägin, siis öeldakse, et see on ju nii lihtne, me saame aru. Aga see ei ole mitte sellepärast lihtne, et ma lihtsustan, vaid ma olen selle keerukuse enda jaoks selgeks teinud ja alles pärast seda saan seletada ka lihtsamalt. Aga kui ma ei ole seda enda jaoks selgeks teinud nii, et see mul endal peas sassis ei ole, eks ma siis puterdaksin ka nii, et keegi aru ei saaks. Neid puterdusi ja meelevaldseid õhkamisi on nii palju, et ma ütleks, et õhk on rumalusest paks. Ja see õhk on rumalusest paks kahjuks ka ajakirjandust lugedes.

«Poliitika on see, kuidas teatud otsuseid ette valmistatakse, kuidas teatud mudelid on seotud eri huvidega, milliste mudelite vahel valik üldse on. Öeldakse, et see on nii keeruline. Tõepoolest see on keeruline, see läheb järjest keerulisemaks.» - Marju Lauristin Foto: EERO VABAMÄGI/Eesti meedia / Scanpix Baltics

Te tõite enne välja Kaja Kallase: kas näete temas võimalikku peaministrit?

Näen küll. Ma olen Kajaga nüüd kolm ja pool aastat koos Brüsselis olnud. Ta on väga tragi, hakkaja, optimistlik. Muidugi on tal – Kaja teab ise ka – see probleem, et ta ei ole kunagi kedagi juhtinud. Hakata kohe esimese katsetusena riiki juhtima on umbes sama, nagu oli Mart Laaril.

Ütlesite, et sotsiaaldemokraatide madalad reitingud teevad teid murelikuks. Praegu käib töö, et olukorda kaardistada. Mida te kavatsete teha?

Mina kavatsen oma õppejõu kogemusi rakendada selleks, et tõepoolest käia mööda Eestit ringi ja nn tavalistele inimestele, erakonna liikmetele lihtsalt lahti seletada, arutada läbi kõik need keerulise poliitika tegurid. Kõigepealt peab olema suurem arusaamine asjadest. Mulle tundub, et üks põhjus, miks inimestel on asjad poliitika osas segaseks läinud, on väga suur tülgastus poliitika vastu – poliitika on taandunud mingisuguste loosungite loopimiseks. Ja seda nimetatakse pidulikult lubadusteks. Valimistele minnakse hulga loosungite ehk lubadustega ja sisuliselt need keerulised asjad, mis nõuavad väga ränka ettevalmistust, jäetakse algul kas nimetamata või vihjatakse nii, et valija ei saa arugi, millest jutt käib. Ja siis, kui asi käes, on äkki kõik üllatunud ega teagi, et see asi on nii keeruline. Tegelikult nõuab enamik tänapäeva poliitika valdkondi väga-väga keerukate probleemide lahtirääkimist.

Miks ei olnud siis mitte ühtki sotsiaaldemokraati Lätti meeleavaldusele sõitnud inimestele valitsuse alkoholipoliitikat lahti selgitamas?

See on väga õige küsimus. Ka meie inimesed lihtsalt ei olnud valmis. Ja võib-olla on nad osalt ära kohkunud sellest, mis on toimunud. Olla avaliku rünnaku all – sellega ei ole harjutud ja see ei ole meeldiv. Aga samas oleks ka üsna võimatu sellises õhkkonnas hakata selgitama rahva tervise ja aktsiisipoliitika seoseid ning ka seda, kes valitsuses mille eest vastutab.

Miitingul ei ole võimalik poliitikat selgitada. Seal saab karjuda «maha!», «ei taha!» jne.

Kas sotse võiks madalast reitingust päästa esimehe vahetus?

Mina ei arva, et kui me väga hea esimehe teise, isegi sama hea vastu vahetame, siis sellest sotside poliitika muutuks. Põhiväärtustes ja prioriteetides on meie poliitika kindlalt paigas ning sellisena ka jätkub.

Jevgeni on erakonda juhtinud väga väärtuspõhiselt. Nii selge pilguga ja kriitilist esimeest annab otsida. Aga nagu ikka, väikesed asjad võivad olla komistuskiviks suurte asjade elluviimisel ja ma ei tea, kas saabki väikseks nimetada niisugust asja nagu igapäevane suhtlusstiil, mis on probleemiks ka meie esimehe ja erakonna puhul. Ma ütlen Jevgenile alati, kui ta peab avalikkuse ees esinema, et ärgu unustagu naeratada.

Seega teie soovitus on minna valimistele esimees Jevgeni Ossinovskiga?

See on täitsa selge: erakonnal ei ole praegu minu meelest mingit põhjust ega ka kavatsust arutada seda, et esimeest vahetada. Siin peaksime võtma eeskujuks Mart Laari ja Siim Kallase, kes on olnud palju tugevama rahe all: neil on jätkunud jonni ja meelekindlust poliitikas edasi minna ja teha seda, mida nad õigeks on pidanud. Ma arvan, et Jevgeni on selles mõttes samast puust.

Rääkides sotsiaaldemokraatide väärtustest: mis juhtus Urmas Reinsalu umbusaldushääletusel?

Siin olen mina isiklikult «süüdi». Meil oli juhatuses see küsimus üleval ja mina ütlesin, et kui läheme Reinsalu umbusaldamisega kaasa, tähendab see, et valitsus kukub. Me ei saa lubada, et läheme vabariigi tähtsaimale päevale vastu valitsuskriisis. Ma ütlesin, et mina isiklikult olen selle vastu. Ja meie erakonna juhatus nõustus minuga, et ei tahaks sellist valu ja piinlikkust tekitada Eesti Vabariigi sünnipäevaks – see jääb meie hinge peale.

Oli ka neid, kes sama tugevalt nõudsid Reinsalu umbusaldamist, tõepoolest, sest see oli sündmatu, kuidas ta ennast väljendas. Mina olen ka nõus, et see oli sündmatu. Aga ma olen väga pahane selle klaperjahi peale, mis praegu käib vabariigi aastapäeva pidustuste ümber, mis on seotud NO99 lavastusega ja millel ei ole tegelikult nii väga pistmist selle kunstilise tasemega, vaid ikka teatud sotsiaalse viha väljavalamisega. Seda vaadata on minu jaoks samuti valus ja piinlik.

Aga kui Reinsalu skandaal ei oleks olnud vabariigi sünnipäeva eel?

Siis oleks teine asi olnud, loomulikult. Muidugi, absoluutselt.

Keda sotsiaaldemokraadid 2019. aasta riigikogu valimistel enda suurima konkurendina näevad?

Populismivõtmes on EKRE tõus kõikide teiste erakondade arvelt, välja arvatud Reformierakond – kellel oma tugev pärituul ja puhub sealt, kus raha liigub: ettevõtlus, majandus. Reformierakond on ennast muutnud selle rahamasina kehastuseks mingis mõttes. Ja inimesed loodavad, et rahamasin tuleb ja nemad saavad sealt midagi. Reformierakond ei ole enam ammu niisugune liberaalne erakond, nagu ta alguses, Siim Kallase ajal oli.

EKRE puhul on tegemist sellega, et kõik need inimesed Eestis, kes on emotsionaalses frustratsioonis, on leidnud endale neis sellise emotsionaalse kanali, kus ei olegi vaja veel esialgu millegi eest vastutada, murda pead selle üle, missugust poliitikat teha, vaid piisab sellest, et «meie oleme vastu». Ja see on alati lihtsam.

«Mina võib-olla isegi tahaks näha, mis oleks, kui Reformierakond ja EKRE teeksid kahe peale valitsuse. Ma soovitaks Kaja Kallasele Mart Helmega valitsus teha.» 

Siin on muidugi väga huvitav Soome kogemus Põlissoomlastega – kui nad läksid erakonnana valitsusse, tuli välja, et poliitikat tuleb ikka ajada natuke teistmoodi kui siis, kui sa väljakul rusikat tõstad ja tõrvikut põletad. Eks meie tundsime selle Rahvarinde kogemusel ära: see on sama Savisaare näide. Ja praegu teeb Helme sedasama. Sisuliselt ta on EKRE teinud uueks Rahvarindeks. Aga me oleme näinud, mis siis juhtuma hakkab, kui juht mõtleb, et «mina olen see, kes tõstab tõrviku ja viib rahva võitlusse õige asja eest» ja pärast tuleb ikkagi istuda kuskil ministeeriumi tooli peal ja teha samu keerulisi, segaseid «arusaamatuid» asju. Mina võib-olla isegi tahaks näha, mis oleks, kui Reformierakond ja EKRE teeksid kahe peale valitsuse. Ma soovitaks Kaja Kallasele Mart Helmega valitsus teha.

Ja teie tuleksite ka sekka?

Ei, me siis ei tuleks. Aga see võiks Eesti rahvale väga tervendav olla.

Mis pilguga te Edgar Savisaart vaatate?

Mul on kurb, mul on erakordselt kurb. Vaatan teda väga kurva ja kaastundliku pilguga. Siin ei ole muud teha. See on inimlikult lihtsalt niivõrd kurb. See on masendav. Oleksin soovinud talle teistsugust vanaduspõlve.

Kes 2019. aasta riigikogu valimised võidab, kes kellega «käima hakkab»?

Praeguste tulemuste järgi vist võidab Reformierakond, tundub nii. Ja siis on muidugi Reformierakonnal valida. Aga tulemused võivad aastaga muutuda ja ei tea, kuidas Kaja esimehena hakkama saab.

Oleks iseenesest väga šarmantne, kui ta teeks koalitsiooni EKREga. Siis saaks Reformierakonna liberalism tõelise katsumuse osaliseks ja EKRE konservatism teiselt poolt katsumuse osaliseks. 

Aga kui Kaja Kallas suudab Reformierakonna tõepoolest viia sellele liinile, mida ta kaitses Brüsselis – 21. sajandi poliitika ja digirevolutsioon –, olla Euroopa eestvedaja, siis Keskerakonna ega EKREga tal see hästi välja ei tule, sest kumbki ei ole selle liini vedaja. Kui rääkida e-Eestit Euroopa Liidu esiritta viivast kolmikust, siis see võiks olla Kaja juhitav Reformierakond koos Ossinovski juhitud sotside ja Vabaerakonnaga. Teine võimalus on muidugi, et tehakse väga pragmaatiline Reformierakonna ja Keskerakonna duubel, millest on juba räägitud.

«Võimalus on muidugi see, et tehakse väga pragmaatiline Reformierakonna ja Keskerakonna duubel, millest ammu on räägitud.»

Teine võimalus on muidugi see, et tehakse väga pragmaatiline Reformierakonna ja Keskerakonna duubel, millest ammu on räägitud. Arvestades, et Tartus on see meil silma all. 

Kui Keskerakond võidab, siis ilmselt jätkab praegune koalitsioon Eesti kui põhjamaise heaoluühiskonna kursil ning siis on IRLil valida sõltuvalt sellest, kuidas tema tulemus on. Ja siis on ka ilmselt Vabaerakonnal võimalus valida. Aga pärast valimisi näeme, kas Vabaerakond on sees või väljas. Kui sees, peab ta olema tugevnenud. Ja kui ta on väljas, on ta väljas.

Missugune on sotside tulemus tulevastel riigikogu valimistel?

Selles, et sotsid saavad oma tulemuse (10–15 kohta riigikogus – A. P.) kätte, ma olen kindel. Kas saavad rohkem, kui oodatud, seda loodame ja teeme kõik selle nimel.