Filmiarvustus: «Nähtamatu niit». Meisterlikult kütkestav painaja

Erakordne film, mis hüpnotiseerib vaataja esimestest hetkedest. Kütkestav, hingekraapiv ja ebamugav lugu. Maailm täis ahistavat perfektsionismi, julmust ja armastust, millel on kohati väga keeruline vahet teha nii vaatajatel kui ka peategelastel endil. Kummalised karakterid on eemaletõukavalt raskepärased ja haavatud, kuid enne kui arugi saad, oled sügavale nende nahka pugenud, lausa nii, et enam välja ei pääse.

Daniel Day-Lewise viis oma rolle mitte mängida, vaid neis elada, toob ekraanile häirivalt intensiivse ja geniaalse ekstsentriku. Oo, kui kannatusterohke on elada selle karismaatilise moekuninga nahas, kuid veelgi valusam tema ligidal. Pisimagi detailini disainitud elu täis tuhandeid reegleid ja piiravaid pisteid, mille raamistus on tõeline vangla. Võib vaid kujutleda, mida nimiosatäitja ise läbi elas, pühendudes põhjalikult couturie’de saladustesse ning tulemata pool aastat rollist välja.

Vicky Krieps teeb samuti silmapaistva rolli, peites kramplikult naeratava naiivitari nahka tahtejõulise ja sihikindla sadisti. Eluohtlik on haavata naise hinge. Selle võiksid kõik mehed oma hingrahu huvides kõrva taha panna. Kuus Oscari nominatsiooni tundub niivõrd tiheda, kihilise ja sügavalt lõikava linateose puhul igati õiglane, ja ma tahaks näha veel tugevamat filmi, mis need ära napsata suudaks.

Paul Thomas Andersoni oskus keerata pinget peale siidkinnastes ja hiilival sammul jätab vaataja kaitsetusse positsiooni. Nii nagu koloriitne peategelane, kel geniaalne ja samas autismi kalduv ülitundlik natuur, kehtestab kõikjal hoolimatult oma reeglid, teeb sama ka film. Ka kõige parem inimestelugeja ei suudaks ette näha, milliseid süngeid saladusi varjavad peategelaste summutatud naeratused. Kuid film harutab need kihid sinu ees järk-järgult avali nagu õhtukleidi alused tüllikihid. Sa ei tahaks võib-olla kõike seda teada saada, aga film ei halasta.

Nähtamatu niit juhatab vaataja igale tahule ebamugavalt lähedale. Aga see pole naturalistlik või brutaalne film, hoopis peenelt psühholoogiline. Moemajad on paljude silmis töökojad, kus tikitakse üle unistusi ja drapeeritakse eneseusk selle kauneimasse vormi. Jah, filmis näeb ka seda glamuursemat poolt, kuid siiski kõigi kaasnevate kontrastidega. Perfektsionismi hind on krõbe ja meistritase moemaailmas tähendab, et ellu ei mahu ainsagi traagelpiste jagu mitte midagi muud!

Vihjeid leiab mitmele moegeeniusele, kelle ateljee oli tegelikult paik, kus pingelises vaikuses ja tähe tujude äraarvamise taktis võis ka nööpnõela kukkumine võrduda kõuekärgatusega.